Translation of Thomas Aquinas' Treatise "De Ente et Essentia" ("On Being and Essence") into Estonian // Akviino Toomase traktaadi "Olevast ja olemusest" tõlge

DE ENTE ET ESSENTIA OLEVAST JA OLEMUSEST PROOEMIUM [1] Quia parvus error in principio magnus est in fine, secundum Philosophum, in I Caeli et mundi , ens autem et essentia sunt quae primo intellectu concipiuntur, ut dicit Avicenna in principio suae Metaphysicae , ideo, ne ex eorum ignorantia errare contingat, ad horum difficultatem aperiendam dicendum est quid nomine essentiae et entis significetur, et quomodo in diversis inveniatur, et quomodo se habeat ad intentiones logicas, scilicet genus, speciem et differentiam. [2] Quia vero ex compositis simplicium cognitionem accipere debemus, et ex posterioribus in priora devenire, ut a facilioribus incipientes convenientior fiat disciplina, ideo ex significatione entis ad significationem essentiae procedendum est. 2 1 SISSEJUHATUS [1] Filosoof ütleb “Taevast ja maast” I raamatus, et väike eksitus alguses on suur lõpus ning Avicenna ütleb oma “Metafüüsika” alguses, et esimesena haarab intellekt olevat ja olemust. Et puudulik teadmine oleva ja olemuse kohta ei tooks kaasa eksimist, tuleb selgitada nendega seotud raskusi ning ütelda, mida tähistatakse sõnadega “olemus” ja “olev”, mil viisil leitakse olemust erinevates asjades ning kuis on see loogiliste seoste, s.t soo, liigi ja liigierisuse suhtes. [2] Selleks, et õppimine oleks kohasem kergematest alustades, tuleb oleva tähenduselt liikuda olemuse tähendusele, kuna me peame lihtsaid tunnetama kokkuseatuist lähtuvalt ning esimesteni jõudma järgnevate põhjal. 3 1 CAPITULUM I QUID SIGNIFICETUR COMMUNITER NOMINE ENTIS ET ESSENTIAE ESIMENE MIDA PEATÜKK TÄHISTATAKSE SÕNADEGA ÜLDISELT “OLEV” JA “OLEMUS” [3] Sciendum est igitur quod, sicut in V Metaphysicae Philosophus dicit, ens per se dupliciter dicitur: uno modo quod dividitur per decem genera, alio modo quod significat propositionum veritatem. Horum autem differentia est quia secundo modo potest dici ens omne illud de quo affirmativa propositio formari potest, etiam si illud in re nihil ponat; per quem modum privationes et negationes entia dicuntur: dicimus enim quod affirmatio est opposita negationi, et quod caecitas est in oculo. Sed primo modo non potest dici ens nisi quod aliquid in re ponit. Unde primo modo caecitas et huiusmodi non sunt entia. [4] Nomen igitur essentiae non sumitur ab ente secundo modo dicto; aliqua enim hoc modo dicuntur entia quae essentiam non habent, ut patet in privationibus; sed sumitur essentia ab ente primo modo dicto. Unde Commentator in eodem loco dicit quod ens primo modo dictum est quod significat essentiam rei. [5] Et quia, ut dictum est, ens hoc modo dictum dividitur per decem genera, oportet ut essentia significet aliquid commune omnibus naturis per quas diversa entia in diversis generibus et speciebus collocantur, sicut humanitas est essentia hominis, et sic de aliis. [6] Et quia illud per quod res constituitur in proprio genere vel specie, est hoc quod significatur per definitionem indicantem quid est res, inde est quod nomen essentiae a philosophis in nomen quiditatis mutatur; et hoc est etiam quod Philosophus frequenter nominat quod quid erat esse, id est hoc per quod aliquid habet esse quid. Dicitur etiam forma, secundum quod per formam significatur certitudo uniuscuiusque rei, ut dicit Avicenna in II Metaphysicae suae . 6 5 4 [3] Niisiis tuleb teada, nagu ütleb Filosoof “Metafüüsika” V raamatus, et olevat iseenesest nimetatakse kaheti: ühel viisil selleks, mis jaguneb kümneks sooks ning teisel viisil selleks, mis tähistab ütluste tõesust. Need on aga erinevad, sest teisel viisil võib olevaks nimetada kõike seda, mille kohta saab moodustada jaatavat ütlust, isegi kui too ei põhine millelgi tegelikul. Sel viisil nimetatakse olevaks ilmaolekuid ja eitusi: me ju ütleme, et jaatus on vastandatud eitusele ning et pimedus on silmas. Ent esimesel viisil saab olevaks nimetada ainult seda, mis põhineb millelgi tegelikul. Seepärast pole esimesel viisil pimedus ja sellesarnane olev. [4] Seega ei saada sõna “olemus” olevast teises tähenduses. Sel viisil nimetatakse ju olevateks mõningaid, mil olemust ei ole, nagu on ilmne ilmaolekute puhul. Ent olemus saadakse olevast esimeses tähenduses. Seepärast ütleb Kommentaator samas kohas, et asja olemust tähistab olev esimeses tähenduses. [5] Kuna olev selles tähenduses, nagu öeldud, jaguneb kümneks sooks, peab olemus tähistama midagi ühist kõigile loomustele, mille kaudu erinevad olevad seatakse eri sugudesse ja liikidesse, nagu inimsus on inimese olemus ja nii ka teiste puhul. [6] Ja mis seab asja oma soosse ja liiki, on see, mida tähistatakse definitsiooniga, mis näitab, mis asi on. Seepärast muudetakse sõna “olemus” filosoofide poolt sõnaks “missus”. Filosoof nimetab seda sageli mis-sel-oli-olla, s.o see, mille kaudu miski on, mis ta on. Seda nimetatakse ka vormiks, kuivõrd vormi kaudu tähistatakse iga asja kindlust, nagu ütleb Avicenna oma “Metafüüsika” II raamatus. 2 [7] Hoc etiam alio nomine natura dicitur accipiendo naturam secundum primum modum illorum quattour, quod Boetius in libro De duabus naturis 7 [7] Teisisõnu nimetatakse olemust ka loomuseks, mõistes loomust esimeses tähenduses neist neljast, mida sõnale omistab Boethius raamatus “Kahest loomusest”. Selles tähenduses nimetatakse loomuseks kõike seda, mida saab mistahes viisil haarata intellektiga. Asi on ju intelligiibel ainult oma definitsiooni ja olemuse kaudu ning nõnda ütleb ka Filosoof “Metafüüsika” V raamatus, et iga substants on loomus. [8] Ometi näib, et sel viisil saadud sõna “loomus” tähistab asja olemust vastavalt suhtele asja endaomasesse toimimisse, kuna ükski asi pole ilma endaomase toimimiseta. Sõna “missus” saadakse aga sellest, mida tähistatakse definitsiooniga ning olemuseks nimetatakse seda seepärast, et oleval on olemine selle kaudu ja selles. [9] Olevaks nimetatakse absoluutselt ja esmaselt substantse ning teiseselt ja otsekui teatud suhtes aktsidentse. Seepärast on olemus endaomaselt ja tõeliselt substantsides, aktsidentsides aga mingil viisil ja teatud suhtes. Mõned substantsidest on lihtsad ja mõned kokkuseatud ning mõlemas on olemus, kuid lihtsates on olemus tõelisemal ja oivalisemal moel, kuivõrd neil on ka oivalisem olemine. Nimelt on nad põhjuseks kokkuseatuile, vähemalt on selleks esimene lihtne substants – Jumal. [10] Et õppimine oleks kohasem kergematest lähtudes, tuleb alustada kokkuseatud substantside olemustest, kuna lihtsate substantside olemused on meie eest enam varjatud assignat; secundum scilicet quod natura dicitur omne illud quod intellectu quoquo modo capi potest. Non enim res est intelligibilis, nisi per definitionem et essentiam suam: et sic etiam Philosophus dicit in V Metaphysicae , quod omnis substantia est natura. [8] Tamen nomen naturae hoc modo sumptae videtur significare essentiam rei secundum quod habet ordinem ad propriam operationem rei, cum nulla res propria operatione destituatur. Quiditatis vero nomen sumitur ex hoc quod per definitionem significatur; sed essentia dicitur quod per eam et in ea ens habet esse. [9] Sed quia ens absolute et per prius dicitur de substantiis, et per posterius et quasi secundum quid de accidentibus, inde est quod essentia proprie et vere est in substantiis, sed in accidentibus est quodammodo, et secundum quid. Substantiarum vero quaedam sunt simplices et quaedam compositae, et in utrisque est essentia; sed in simplicibus veriori et nobiliori modo, secundum quod etiam esse nobilius habent; sunt etiam causa eorum quae composita sunt, ad minus substantia prima simplex quae Deus est. [10] Sed quia illarum substantiarum essentiae sunt nobis magis occultae, ideo ab essentiis substantiarum compositarum incipiendum est, ut a facilioribus convenientior fiat disciplina. 8 3 CAPITULUM II QUALITER REPERIATUR ESSENTIA IN SUBSTANTIIS TEINE KUIS PEATÜKK ON OLEMUS KOKKUSEATUD SUBSTANTSIDES JA COMPOSITIS ET QUID NOMINE ESSENTIAE IN EIS HABEATUR MIDA SÕNAGA “OLEMUS” NEIS HAARATAKSE [11] In substantiis igitur compositis, forma et materia nota est, ut in homine anima et corpus. Non autem potest dici quod alterum eorum tantum essentia esse dicatur. Quod enim materia sola rei non sit essentia, planum est, quia res per essentiam suam et cognoscibilis est, et in specie ordinatur vel genere; sed materia neque cognitionis principium est, neque secundum eam aliquid ad genus vel speciem determinatur, sed secundum id quod aliquid actu est. [12] Neque etiam forma tantum essentia substantiae compositae dici potest, quamvis hoc quidam asserere conentur. Ex his enim quae dicta sunt patet quod essentia est id quod per definitionem rei significatur. Definitio autem substantiarum naturalium non tantum formam continet sed etiam materiam; aliter enim definitiones naturales et mathematicae non differrent. [13] Nec potest dici quod materia in definitione substantiae naturalis ponatur sicut additum essentiae eius, vel ens extra essentiam eius, quia hic modus definitionum proprius est accidentibus, quae perfectam essentiam non habent; unde oportet quod in definitione sua subiectum recipiant, quod est extra genus eorum. Patet ergo quod essentia comprehendit et materiam et formam. [14] Non autem potest dici quod essentia significet relationem quae est inter materiam et formam, vel aliquid superadditum ipsis, quia hoc de necessitate esset accidens vel extraneum a re, nec per eam res cognosceretur: quae omnia essentiae [non] conveniunt. Per formam enim, quae est actus materiae, materia efficitur ens actu et hoc aliquid. Unde illud [11] Kokkuseatud substantsides tuntakse vormi ja mateeriat, nagu inimeses hinge ja keha. Kuid ei saa öelda, et olemuseks nimetatakse neist vaid ühte. On selge, et asja olemus ei ole üksnes mateeria, kuna asja tunnetatakse ning seatakse liiki või soosse oma olemuse kaudu. Mateeria pole aga tunnetusprintsiip ning millegi sugu või liiki ei määratleta mitte mateeria, vaid selle järgi, mis see miski on aktuaalselt. [12] Kokkuseatud substantsi olemuseks ei saa nimetada ka üksnes vormi, kuigi mõned üritavad seda väita. Eelkõneldu põhjal on selge, et olemus on see, mida tähistatakse asja definitsiooniga. Kuid looduslike substantside definitsioon ei sisalda mitte ainult vormi, vaid ka mateeriat, muidu ei erineks ju looduslikud definitsioonid matemaatilistest. [13] Samuti ei saa öelda, et mateeria seatakse loodusliku substantsi definitsiooni kui selle olemusele lisatu või kui olev väljaspool selle olemust, kuna selline defineerimisviis on omane aktsidentsidele, mil ei ole täielikku olemust. Seepärast peavad aktsidentsid oma definitsiooni võtma subjekti, mis on väljaspool nende sugu. Seega haarab olemus ilmselgelt nii mateeriat kui ka vormi. [14] Samuti ei tähista olemus mateeria ja vormi suhet või midagi neile juurdelisatut, kuna see oleks paratamatult aktsidents või asjast väline ning asja ei saaks selle kaudu tunnetada – see kõik ei sobi olemusele. Mateeria muudetakse ju aktuaalselt olevaks ja selleks miskiks vormi kaudu, mis on mateeria aktuaalsus. Seega juurdetulev ei anna mateeriale mitte lihtsalt 4 quod superadvenit non dat esse actu simpliciter materiae, sed esse actu tale, sicut etiam accidentia faciunt, ut albedo facit actu album. Unde et quando talis forma acquiritur, non dicitur generari simpliciter, sed secundum quid. [15] Relinquitur ergo quod nomen essentiae in substantiis compositis significat id quod ex materia et forma compositum est. Et huic consonat verbum Boetii in commento Praedicamentorum , ubi dicit quod usya significat compositum; usya enim apud Graecos idem est quod essentia apud nos, ut ipsemet dicit in libro De duabus naturis . Avicenna 12 10 11 9 aktuaalse olemise, vaid üksnes nii või teisiti aktuaalse olemise, nagu seda teevad ka aktsidentsid, nt valgesus muudab aktuaalselt valgeks. Seesuguse vormi omandamist ei nimetata tekkimiseks lihtsalt, vaid tekkimiseks teatud suhtes. [15] Nii jääb üle, et sõna “olemus” tähistab kokkuseatud substantsides seda, mis on kokkuseatud mateeriast ja vormist. Sellega on kooskõlas Boethiuse sõnad kommentaaris “Kategooriatele”, kus ta ütleb, et usia tähendab kokkuseatut. Usia on ju kreeklastel seesama, mis meil olemus, nagu Boethius ütleb raamatus “Kahest loomusest”. Ka Avicenna järgi on kokkuseatud substantside missus vormi ja mateeria kokkuseadmine. Samuti ütleb Kommentaator “Metafüüsika” VII raamatu kohta, et “loomus, mis liikidel on tekkivates asjades, on midagi keskmist, s.o mateeriast ja vormist kokkuseatut”. [16] Sellega on kooskõlas ka mõistlik põhjendus, kuna kokkuseatud substantsi olemine ei kuulu üksnes vormile ega üksnes mateeriale, vaid kokkuseatule endale. Asja olemisest kõneldakse aga vastavalt olemusele. Seepärast peab olemus, mistõttu asja nimetatakse olevaks, haarama mitte ainult vormi ega ainult mateeriat, vaid mõlemat, kuigi omal moel on sellise olemise põhjuseks üksnes vorm. [17] Nii näeme ka rohkem kui ühest printsiibist moodustatud asjade puhul, et asju ei nimetata üksnes ühe või teise printsiibi, vaid selle järgi, mis haarab mõlemaid, nagu on selge maitsete puhul: magusa maitse põhjuseks on soojuse lagundav toime niiskusele. Kuigi soojus põhjustab sel moel magusust, ei nimetata keha magusaks mitte soojuse, vaid maitse järgi, mis haarab soojust ja niiskust. [18] Kuna mateeria on individuatsiooni printsiip ning olemus haarab endasse nii mateeria kui ka vormi, siis sellest tulenevalt võib olemus paista üksnes partikulaarse, mitte universaalsena. Sellest aga tuleneks – kuivõrd olemust tähistatakse definitsiooniga –, et universaalidel ei ole definitsiooni. etiam dicit quod quiditas substantiarum compositarum est ipsa compositio formae et materiae. Commentator etiam dicit super VII Metaphysicae : “Natura, quam habent species in rebus generabilibus, est aliquod medium, idest compositum ex materia et forma”. [16] Huic etiam ratio concordat, quia esse substantiae compositae non est tantum formae neque tantum materiae, sed ipsius compositi; essentia autem est secundum quam res esse dicitur. Unde oportet ut essentia qua res denominatur ens, non tantum sit forma nec tantum materia, sed utrumque, quamvis huiusmodi esse suo modo sola forma sit causa. [17] Sic enim in aliis videmus quae ex pluribus principiis constituuntur, quod res non denominatur ex altero illorum principiorum tantum, sed ab eo quod utrumque complectitur, ut patet in saporibus: quia ex actione calidi digerentis humidum causatur dulcedo: et quamvis hoc modo calor sit causa dulcedinis, non tamen denominatur corpus dulce a calore, sed a sapore, qui calidum et humidum complectitur. [18] Sed quia individuationis principium materia est, ex hoc forte videretur sequi quod essentia quae in se materiam complectitur simul et formam, sit tantum particulatis et non universalis: ex quo sequeretur quod universalia definitionem non haberent, si essentia est id quod per definitionem significatur. 5 [19] Et ideo sciendum est, quod materia non quolibet modo accepta est individuationis principium, sed solum materia signata. Et dico materiam signatam quae sub determinatis dimensionibus consideratur. Haec autem materia in definitione hominis, inquantum est homo, non ponitur, sed poneretur in definitione Socratis, si Socrates definitionem haberet. In definitione autem hominis ponitur materia non signata; non enim in definitione hominis ponitur hoc os et haec caro, sed os et caro absolute, quae sunt materia hominis non signata. [20] Sic ergo patet quod essentia hominis et essenta Socratis non differt nisi secundum signatum et non signatum: unde Commentator dicit super VII Metaphysicae 13 [19] Sel põhjusel tuleb teada, et individuatsiooni printsiibiks ei ole igal moel mõistetud mateeria, vaid üksnes tähistatud mateeria. Mina nimetan tähistatuks mateeriat, mida vaadeldakse mõõtmeliselt määratletuna. Ent seda mateeriat ei seata mitte inimese kui inimese definitsiooni, vaid seda võiks seada Sokratese definitsiooni, kui tal oleks definitsioon. Inimese definitsiooni seatakse aga tähistamata mateeria, mitte see luu ja see liha, vaid luu ja liha absoluutselt, need on inimese tähistamata mateeria. [20] Nii on selge, et inimese olemus ja Sokratese olemus erinevad tähistatud ja tähistamata mateeria poolest. Seepärast ütleb Kommentaator “Metafüüsika” VII raamatu kohta, et “Sokrates ei ole midagi muud kui loomsus ja mõistuslikkus, need on tema missus”. [21] Samamoodi erinevad soo olemus ja liigi olemus selle poolest, et viimane on tähistatud, kuigi tähistamisviis on mõlemal juhul erinev. Indiviidi tähistamine liigi suhtes toimub mõõtmeliselt määratletud mateeria kaudu, liigi tähistamine soo suhtes aga konstitutiivse liigierisuse kaudu, mis võetakse asja vormist. [22] Ent liigi määratlemine või tähistamine soo suhtes ei toimu selle kaudu, mis on liigi olemuses, kuid pole mingil viisil soo olemuses – mis on liigis, on määratlemata viisil ka soos. Kui loom oleks üksnes osa inimesest ja mitte tervik, siis ei saaks looma öelda inimese predikaadiks, kuna integraalset osa ei öelda terviku predikaadiks. [23] Kuis see on võimalik, saab näha siis, kui vaadeldakse keha kui looma osa erinevust kehast kui looma soost. Keha ei saa ju olla sugu samal viisil, mil ta on integraalne osa. [24] Sõnal “keha” on seega mitu tähendust. Kuivõrd keha kuulub substantsi soosse, nimetatakse keha nii vastavalt sellisele loomusele, et temas saab tähistada kolme mõõdet. Kolm tähistatud mõõdet ise on keha, mis kuulub kvantiteedi soosse. Ent asjade puhul tuleb ette, et ühe täiusega 6 quod “Socrates nihil aliud est quam animalitas et rationalitas, quae sunt quiditas eius”. [21] Sic etiam essentia generis et essentia speciei secundum signatum et non signatum differunt, quamvis alius modus designationis sit utrobique: quia designatio individui respectu speciei est per materiam determinatam dimensionibus, designatio autem speciei respectu generis est per differentiam constitutivam, quae ex forma rei sumitur. [22] Haec autem determinatio vel designatio quae est in specie respectu generis, non est per aliquid in essentia speciei existens quod nullo modo in essentia generis sit; imo quidquid est in specie, est etiam in genere ut non determinatum. Si enim animal non esset totum quod est homo, sed pars eius, non praedicaretur de eo, cum nulla pars integrelis praedicetur de suo toto. [23] Hoc autem quomodo contingat videri poterit, si inspiciatur qualiter differt corpus secundum quod ponitur pars animalis, et secundum quod ponitur genus; non enim potest esse eo modo genus, quo est pars integralis. [24] Hoc igitur nomen quod est corpus multipliciter accipi potest. Corpus enim, secundum quod est in genere substantiae, dicitur ex eo quod habet talem naturam, ut in eo possint designari tres dimensiones; ipsae enim tres dimensiones designatae sunt corpus quod est in genere quantitatis. Contingit autem in rebus ut quod habet unam perfectionem, ad ulteriorem etiam perfectionem pertingat; sicut patet in homine, qui et naturam sensitivam habet et ulterius intellectivam. Similiter etiam et super hanc perfectionem quae est habere talem formam ut in ea possint tres dimensiones designari, potest alia perfectio adiungi, ut vita vel aliquid huiusmodi. [25] Potest ergo hoc nomen corpus significare rem quandam quae habet talem formam, ex qua sequitur in ipsa designabilitas trium dimensionum, cum praecisione, ut scilicet ex illa forma nulla ulterior perfectio sequatur, sed, si quid aliud superadditur, sit praeter significationem corporis sic dicti; et hoc modo corpus erit integralis et materialis pars animalis; quia sic anima erit praeter id quod significatum est nomine corporis, et erit superveniens ipsi corpori, ita quod ex ipsis duobus, scilicet anima et corpore, sicut ex partibus, constituetur animal. [26] Potest etiam hoc nomen corpus hoc modo accipi ut significet rem quandam quae habet talem formam ex qua tres dimensiones possint in ea designari, quaecumque forma sit illa, sive ex ea possit provenire aliqua ulterior perfectio, sive non: et hoc modo corpus erit genus animalis, quia in animali nihil est accipere quod non in corpore implicite contineatur. Non enim anima est alia forma ab illa per quam in re illa poterant designari tres dimensiones; et ideo cum dicebatur quod “corpus est quod habet talem formam ex qua possunt designari tres dimensiones in eo”, intelligebatur quaecumque forma esset, sive anima, sive lapideitas, sive quaecumque alia. Et sic forma animalis implicite in forma corporis continetur, prout corpus est genus eius. [27] Et talis est habitudo animalis ad hominem. Si enim animal nominaret tantum rem quandam, quae habet talem perfectionem, ut possit sentire et moveri per principium in ipso existens, cum praecisione alterius perfectionis, tunc quaecumquae alia perfectio ulterior superveniret, haberet se ad animal per modum compartis, et non sicut implicite contenta in asi saavutab ka kaugema täiuse, nagu on ilmne inimese puhul, kel on nii meeleline kui ka kaugem mõistuslik loomus. Samamoodi võib täiusele, mis on taolise vormi omamine, et selles saab tähistada kolme mõõdet, lisada teise täiuse, nagu elu või seesuguse. [25] Niisiis võib sõna “keha” tähistada asja, millel on selline vorm, et sellest tuleneb asja tähistatavus kolme mõõtmega ja mitte midagi muud. See tähendab, et sellest vormist ei tulene ükski kaugem täius ning kui midagi lisatakse, siis on see väljaspool nii mõistetud keha tähendust. Selles tähenduses on keha looma integraalne ja materiaalne osa, kuna nii on hing väljaspool sõnaga “keha” tähistatut ning lisandub kehale. Seepärast moodustatakse loom neist kahest, s.t. hingest ja kehast, nagu osadest. [26] Sõna “keha” võib mõista ka sel moel, et ta tähistab asja, millel on selline vorm, et asjas saab tähistada kolme mõõdet – milline see vorm ka ei oleks ja kas sellest võiks tuleneda mõni kaugem täius või mitte. Selles tähenduses saab kehast looma sugu, kuna loomas ei ole midagi, mis pole implitsiitselt kehas. Hing ju ei erine sellest vormist, mille kaudu saab asjas tähistada kolme mõõdet. Kui seega öeldi, et “keha on see, millel on selline vorm, et kehas saab tähistada kolme mõõdet”, siis peeti silmas mistahes vormi – kas hinge, kivisust või midagi muud. Nii on keha vormis implitsiitselt looma vorm, kuivõrd keha on looma sugu. [27] Samasugune on looma suhe inimesega. Kui loomaks nimetatakse vaid sellise täiusega asja, mis saab tajuda ja iseendas oleva printsiibi kaudu liikuda – välistades iga kaugema täiuse –, siis on iga lisanduv kaugem täius looma suhtes nagu kaasosa ega sisaldu implitsiitselt looma mõistes. Ja nii ei ole loom sugu. Ent loom on sugu, kuivõrd ta tähistab asja, 7 ratione animalis: et sic animal non esset genus. Sed est genus secundum quod significat rem quandam ex cuius forma potest provenire sensus et motus, quaecumque sit illa forma: sive sit anima sensibilis tantum, sive sensibilis et rationalis simul. Sic ergo genus significat indeterminate totum id quod est in specie, non enim significat tantum materiam. [28] Similiter etiam differentia significat totum et non significat tantum formam; et etiam definitio significat totum, vel etiam species. Sed tamen diversimode: quia genus significat totum ut quaedam denominatio determinans id quod est materiale in re sine determinatione propriae formae; unde genus sumitur ex materia, quamvis non sit materia: ut patet quia corpus dicitur ex hoc quod habet talem perfectionem ut possint in eo designari tres dimensiones; quae quidem perfectio est materialiter se habens ad ulteriorem perfectionem. [29] Differentia vero e converso est sicut quaedam denominatio a forma determinata sumpta, praeter hoc quod de primo intellectu eius sit materia determinata; ut patet cum dicitur animatum, scilicet illud quod habet animam: non enim determinatur quid sit, utrum corpus vel aliquid aliud. Unde dicit Avicenna 14 mille vormist võib tuleneda tajumine ja liikumine, milline see vorm ka ei oleks – kas ainult meeleline või meeleline ja ühtaegu mõistuslik hing. Nii tähistab sugu määratlemata viisil kõike seda, mis on liigis ja mitte ainult mateeriat. [28] Samuti tähistab liigierisus tervikut ja mitte ainult vormi ning tervikut tähistab ka definitsioon või isegi liik, ent erineval viisil. Sugu tähistab tervikut nagu mingi nimetus, mis määratleb asja mateeriat ilma asja endaomase vormi määratluseta. Seepärast saadakse sugu mateeriast, kuigi sugu ei ole mateeria. See on ilmne keha puhul, mis saab oma nimetuse sellisest täiusest, et kehas saab tähistada kolme mõõdet – see täius on kaugemale täiusele justkui mateeriaks. [29] Seevastu liigierisus on nagu mingi nimetus, mis saadakse määratletud vormist, kusjuures selle tähendusest jääb välja määratletud mateeria. See on ilmne siis, kui kõneldakse elusast, s.t. hinge omavast – nimelt ei määratleta, mis see on, kas keha või miski muu. Seepärast ütleb Avicenna, et sugu ei mõisteta liigierisuse olemuse osana, vaid olevana väljaspool selle olemust, nagu ka subjekt on omaduste tähenduse suhtes. Sel põhjusel ei öelda sugu liigierisuse predikaadiks iseenesest – nagu ütleb Filosoof “Metafüüsika” III ja “Toopika” IV raamatus –, vaid üksnes vahest nii, nagu subjekti öeldakse omaduse predikaadiks. Ent definitsioon või liik haarab mõlemat, s.t. määratletud mateeriat, mida tähistab sõna “sugu”, ning määratletud vormi, mida tähistab sõna “liigierisus”. quod genus non intelligitur in differentia sicut pars essentiae eius, sed solum sicut ens extra essentiam; sicut etiam subiectum est de intellectu passionum: et ideo etiam genus non praedicatur de differentia per se loquendo, ut dicit Philosophus in III Metaphysicae et in IV Topicorum , nisi forte sicut subiectum praedicatur de passione. Sed definitio vel species comprehendit utrumque, scilicet determinatam materiam quam designat nomen generis et determinatam formam quam designat nomen differentiae. [30] Et hoc patet ratio quare genus et species et differentia se habent proportionaliter ad materiam et formam et compositum in natura, quamvis non sint idem quod illa: quia neque genus est materia, sed a materia sumptum ut significans totum; neque differentia forma, sed a forma sumpta ut significans totum. Unde dicimus hominem esse animal rationale, et non 15 [30] Eelneva põhjal on selge, miks sugu, liik ja liigierisus vastavad looduses mateeriale, vormile ja kokkuseatule, kuigi ei ole needsamad. Sugu ei ole mateeria, vaid tervikut tähistavana saadud mateeriast ning liigierisus ei ole vorm, vaid tervikut tähistavana saadud vormist. Seepärast nimetame me inimest mõistuslikuks loomaks, kes ei ole loomast ja 8 ex animali et rationali, sicut dicimus eum esse ex anima et corpore. Ex anima enim et corpore dicitur esse homo sicut ex duabus rebus quaedam tertia res constituta, quae neutra illarum est. Homo enim neque est anima neque corpus. [31] Sed, si homo aliquo modo ex animali et rationali esse dicatur, non erit sicut res tertia ex duabus rebus, sed sicut intellectus tertius ex duobus intellectibus. Intellectus enim animalis est sine determinatione specialis formae, exprimens naturam rei ab eo quod est materiale respectu ultimae perfectionis. Intellectus autem huius differentiae rationalis consistit in determinatione formae specialis; ex quibus duobus intellectibus constituitur intellectus speciei vel definitionis. Et ideo, sicut res constituta ex aliquibus non recipit praedicationem earum rerum ex quibus constituitur, ita nec intellectus recipit praedicationem eorum intellectuum ex quibus constituitur: non enim dicimus quod definitio sit genus aut differentia. [32] Quamvis autem genus significet totam essentiam speciei, non tamen oportet ut diversarum specierum quarum est idem genus, sit una essentia; quia unitas generis ex ipsa indeterminatione vel indifferentia procedit. Non autem ita quod illud quod significatur per genus, sit una natura numero in diversis speciebus, cui superveniat res alia quae sit differentia determinans ipsum, sicut forma determinat materiam quae est una numero; sed quia genus significat aliquam formam, non tamen determinate hanc vel illam quam determinate differentia exprimit, quae non est alia quam illa quae indeterminate significabatur per genus. Et ideo dicit Commentator in XI Metaphysicae 16 mõistuslikust nii, nagu me ütleme, et ta on hingest ja kehast. Öeldakse, et inimene on hingest ja kehast nii, nagu kahest asjast moodustatud kolmas asi, mis ei ole kumbki neist. Inimene ei ole ju ei hing ega keha. [31] Ent kui öeldakse, et inimene on mingil viisil loomast ja mõistuslikust, siis ei ole ta nagu kolmas asi kahest asjast, vaid nagu kolmas mõiste kahest mõistest. Looma mõiste väljendab ju asja loomust selles osas, mis on materiaalne kaugeima täiuse suhtes, kuid ei määratle eriomast vormi. Liigierisuse mõistuslik mõiste seisneb aga eriomase vormi määratluses. Neist kahest mõistest moodustubki liigi või definitsiooni mõiste. Nagu asja predikaadiks ei saa öelda neid asju, millest asi on moodustatud, nii ei saa ka mõiste predikaadiks öelda neid mõisteid, millest mõiste on moodustatud: me ju ei ütle, et definitsioon on sugu või liigierisus. [32] Kuigi sugu tähistab liigi kogu olemust, ei pea erinevad liigid, mis on ühest ja samast soost, omama üht olemust. Soo ühtsus johtub just määratlematusest või eristamatusest. Soo kaudu tähistatu ei ole erinevates liikides arvu poolest üks loomus, millele lisandub teine asi – liigierisus –, mis määratleb sugu, nagu vorm määratleb arvu poolest üht mateeriat. Pigem tähistab sugu mingit vormi – ent mitte määratletult seda või toda –, mida liigierisus väljendab määratletult, kuid mis ei erine tollest vormist, mida sugu tähistas määratlemata XI viisil. Sel et põhjusel esimest ütleb ka Kommentaator “Metafüüsika” raamatus, mateeriat quod materia prima dicitur una per nimetatakse üheks kõikide vormide kõrvaldamise, sugu aga tähistatud vormide ühisuse kaudu. Sellest on ilmne, et liigierisuse lisamine kõrvaldab soo ühtsuse põhjuseks olnud määratlematuse ja alles jäävad olemuslikult erinevad liigid. remotionem omnium formarum, sed genus dicitur unum per communitatem formae significatae. Unde patet quod, per additionem differentiae, remota illa indeterminatione quae erat causa unitatis generis, ramanent species per essentiam diversae. [33] Et quia, ut dictum est, natura speciei est indeterminata respectu individui sicut natura generis respectu speciei: inde est quod, sicut id quod [33] Niisiis on liigi loomus määratlemata indiviidi suhtes, nagu soo loomus liigi suhtes. Seepärast hõlmab sugu, kuivõrd seda öeldakse liigi 9 est genus, prout praedicabatur de specie, implicabat in sua significatione, quamvis indistincte, totum id quod determinate est in specie, ita etiam id quod est species, secundum quod praedicatur de individuo, oportet quod significet totum id quod essentialiter est in individuo, licet indistincte. Et hoc modo essentia speciei significatur nomine hominis; unde homo de Socrate praedicatur. [34] Si autem significetur natura speciei cum praecisione materiae designatae quae est principium individuationis, sic se habebit per modum partis; et hoc modo significatur nomine humanitatis; humanitas enim significat id unde homo est homo. Materia autem designata non est illud unde homo est homo, et ita nullo modo continetur inter illa ex quibus homo habet quod est homo. Cum ergo humanitas in suo intellectu includat tantum ea ex quibus homo habet quod est homo, patet quod a significatione eius excluditur vel praeciditur materia designata. [35] Et quia pars non praedicatur de toto, inde est quod humanitas nec de homine nec de Socrate praedicatur. Unde dicit Avicenna 17 predikaadiks, oma tähenduses kõike – kuigi indistinktselt –, mis on määratletult liigis. Nõnda peab ka liik, kuivõrd seda öeldakse indiviidi predikaadiks, tähistama indistinktselt kõike, mis on olemuslikult indiviidis. Sel viisil tähistatakse liigi olemust sõnaga “inimene” ning sel põhjusel öeldakse Sokratese kohta inimene. [34] Ent kui liigi loomust tähistatakse viisil, mis välistab tähistatud mateeria – mis on individuatsiooni printsiip –, siis on see osana. Ja sel viisil tähistatakse liigi loomust sõnaga “inimsus”, kuna inimsus tähistab seda, tänu millele inimene on inimene. Tähistatud mateeria ei ole aga see, tänu millele inimene on inimene, ega kuulu mingil viisil nende sekka, mille tõttu inimesel on inimeseks olemine. Kuna inimsus hõlmab oma mõistes üksnes seda, mille tõttu inimesel on inimeseks olemine, siis on tähistatud mateeria tema tähendusest ilmselgelt välistatud või kõrvaldatud. [35] Kuna osa ei öelda terviku predikaadiks, ei öelda ka inimsust ei inimese ega Sokratese predikaadiks. Seetõttu ütleb Avicenna, et kokkuseatu missus ei ole kokkuseatu ise, mille missus see on, kuigi ka missus on kokkuseatud. Nii ei ole inimsus, kuigi on kokkuseatud, siiski inimene. Et olla inimene, peab see olema vastuvõetud tähistatud mateerias. [36] On juba öeldud, et liigi tähistamine soo suhtes toimub vormi, indiviidi tähistamine liigi suhtes aga mateeria kaudu. Seepärast peab sõna, mis tähistab seda, kust saadakse soo loomus – välistades liiki teostava määratletud vormi –, tähendama terviku materiaalset osa, nagu keha on inimese materiaalne osa. Seevastu sõna, mis tähistab seda, kust saadakse liigi loomus – välistades tähistatud mateeria –, tähendab vormilist osa. Sel põhjusel tähistatakse inimsust kui teatud vormi, mida nimetatakse terviku vormiks. See küll ei tähenda, et terviku vorm justkui lisatakse asja olemuslikele osadele, s.t. vormile ja mateeriale, nagu maja vorm lisatakse selle integraalsetele osadele. Pigem on see vorm, mis on tervik, s.t. haarab vormi ja mateeriat ning välistab üksnes need, misläbi saab tähistada 10 quod quiditas compositi non est ipsum compositum cuius est quiditas, quamvis etiam ipsa quiditas sit composita; sicut humanitas, licet sit composita, non tamen est homo: imo oportet quod sit recepta in aliquo quod est materia designata. [36] Sed quia, ut dictum est, designatio speciei respectu generis est per formam, designatio autem individui respectu speciei est per materiam, ideo oportet ut nomen significans id unde natura generis sumitur, cum praecisione formae determinatae perficientis speciem, significet partem materialem totius, sicut corpus est pars materialis hominis. Nomen autem significans id unde sumitur natura speciei, cum praecisione materiae designatae, significat partem formalem. Et ideo humanitas significatur ut forma quaedam, et dicitur quod est forma totius, non quidem quasi superaddita partibus essentialibus, scilicet formae et materiae, sicut forma domus superadditur partibus integralibus eius; sed magis est forma quae est totum, scilicet formam complectens et materiam, tamen cum praecisione eorum per quae nata est materia designari. [37] Sic igitur patet quod essentiam hominis significat hoc nomen homo et hoc nomen humanitas, sed diversimode, ut dictum est: quia hoc nomen homo significat eam ut totum, in quantum scilicet non praecidit designationem materiae, sed implicite continet eam et indistincte, sicut dictum est quod genus continet differentiam, et ideo praedicatur hoc nomen homo de individuis. Sed hoc nomen humanitas significat eam ut partem, quia non continet in significatione sua nisi id quod est hominis in quantum est homo, et praecidit omnem designationem; unde de individuis hominis non praedicatur. Et propter hoc nomen essentiae quandoque invenitur praedicatum de re; dicimus enim Socratem esse essentiam quandam; et quandoque negatur, sicut dicimus quod essentia Socratis non est Socrates. mateeriat. [37] Nii on siis selge, et inimese olemust tähistab nii sõna “inimene” kui ka sõna “inimsus”, kuid erineval viisil, nagu öeldud. Sõna “inimene” tähistab inimese olemust kui tervikut, kuivõrd ei välista mateeria tähistamist, vaid sisaldab seda implitsiitselt ja indistinktselt, nagu me ütleme, et sugu sisaldab liigierisust. Seepärast öeldakse sõna “inimene” indiviidide predikaadiks. Ent sõna “inimsus” tähistab olemust kui osa, kuna sisaldab oma tähenduses üksnes seda, mis kuulub inimesele kui inimesele, ning välistab iga tähistamise. Seepärast ei öelda inimsust individuaalse inimese predikaadiks. Ja sel põhjusel sõna “olemus” vahel öeldakse asja predikaadiks: me ju ütleme, et Sokrates on mingi olemus; vahel aga seda eitatakse, nagu me ütleme, et Sokratese olemus ei ole Sokrates. CAPITULUM III QUOMODO SE HABEAT ESSENTIA AD RATIONEM KOLMAS KUIS PEATÜKK ON OLEMUS SOO, LIIGI JA LIIGIERISUSE MÕISTE SUHTES GENERIS, SPECIEI ET DIFFERENTIAE [38] Viso igitur quid significetur nomine essentiae in substantiis compositis, videndum est quomodo se habeat ad rationem generis et speciei et differentiae. Quia autem id cui convenit ratio generis vel speciei vel differentiae, praedicatur de hoc singulari signato, impossibile est quod ratio universalis, scilicet generis vel speciei, conveniat essentiae secundum quod per modum partis significatur, ut nomine humanitatis vel animalitatis. Et ideo dicit Avicenna animalitas genus. [39] Similiter etiam non potest dici quod ratio generis vel speciei conveniat essentiae secundum quod est quaedam res existens extra singularia, ut Platonici ponebant; quia sic genus et species non praedicarentur de hoc individuo; non enim potest dici quod Socrates sit hoc 18 [38] Niisiis oleme me näinud, mida tähistab sõna “olemus” kokkuseatud substantsides, nüüd peame vaatama, kuis on olemus soo, liigi ja liigierisuse mõiste suhtes. Soo, liigi või liigierisuse mõiste sobib sellele, mida saab öelda tähistatud üksiku predikaadiks. Seepärast ei saa üldine mõiste, s.t sugu või liik, sobida olemusele kui osale, mida tähistatakse sõnadega nagu “inimsus” või “loomsus”. Sel põhjusel ütleb ka Avicenna, et mõistuslikkus ei ole liigierisus, vaid liigierisuse printsiip ning samal põhjusel ei ole inimsus liik ega loomsus sugu. [39] Samamoodi ei saa ka öelda, et soo või liigi mõiste sobib olemusele kui mingile väljaspool üksikuid olevale asjale, nagu väitsid platoonikud, kuna nii ei saa sugu ja liiki öelda selle indiviidi predikaadiks. Sokratest ei saa ju nimetada selleks, mis on temast lahutatud ja teisalt ei ole tollest 11 quod rationalitas non est differentia, sed differentiae principium; et eadem ratione humanitas non est species, nec quod ab eo separatum est, nec iterum illud separatum proficeret in cognitionem huius singularis. [40] Et ideo relinquitur quod ratio generis vel speciei conveniat essentiae, secundum quod significatur per modum totius, ut nomine hominis vel animalis, prout implicite et indistincte continet totum hoc quod in individuo est. [41] Natura autem vel essentia sic accepta dupliciter potest considerari. (a) Uno modo, secundum rationem propriam, et haec est absoluta consideratio ipsius: et hoc modo nihil est verum de ea nisi quod convenit sibi secundum quod huiusmodi: unde, quidquid aliorum attribuatur sibi, falsa erit attributio. Verbi gratia homini, in eo quod est homo, convenit rationale et animal et alia quae in eius definitione cadunt; album vero aut nigrum, vel quidquid huiusmodi quod non est de ratione humanitatis, non convenit homini in eo quod est homo. [42] Unde si quaeratur utrum ista natura sic considerata possit dici una vel plures, neutrum concedendum est: quia utrumque est extra intellectum humanitatis et utrumque potest sibi accidere. Si enim pluralitas esset de intellectus eius, numquam posset esse una, cum tamen una sit secundum quod est in Socrate. Similiter, si unitas esset de intellectu et ratione eius, tunc esset una et eadem natura Socratis et Platonis nec posset in pluribus plurificari. [43] (b) Alio modo consideratur secundum esse quod habet in hoc vel in illo; et sic de ipsa aliquid praedicatur per accidens ratione eius in quo est, sicut dicitur quod homo est albus, quia Socrates est albus, quamvis hoc non conveniat homini in eo quod homo. [44] Haec autem natura habet duplex esse: unum in singularibus et aliud in anima; et secundum utrumque consequuntur dictam naturam accidentia: in singularibus etiam habet multiplex esse secundum singularium diversitatem. Et tamen ipsi naturae, secundum suam primam considerationem, scilicet absolutam, nullum istorum esse debetur. Falsum lahutatust kasu selle üksiku tunnetamisel. [40] Seepärast jääb üle, et soo või liigi mõiste sobib olemusele kui tervikule, mida tähistatakse sõnadega nagu “inimene” või “loom”, sisaldades implitsiitselt ja indistinktselt kõike seda, mis on indiviidis. [41] Ent nii mõistetud loomust ehk olemust saab vaadelda kaheti. (a) Ühel viisil endaomase mõiste järgi ja see on absoluutne vaatlus. Sel viisil on olemuse kohta tõsi üksnes see, mis sobib olemusele kui niisugusele, ning kõike muud omistatakse sellele valesti. Näiteks inimesele kui inimesele sobib mõistuslik ja loom ning kõik muu, mis kuulub tema definitsiooni, inimesele kui inimesele ei sobi aga valge või must ja mistahes muu, mis ei sisaldu inimsuse mõistes. [42] Kui seetõttu küsitakse, kas nii vaadeldud loomust saab nimetada üheks või mitmeks, ei tule õigeks pidada kumbagi, kuna mõlemad on väljaspool inimsuse tähendust ning mõlemad võivad seda tabada. Kui inimsuse tähenduses sisalduks mitmuslikkus, siis ei saaks see eal olla üks, ent see on üks, kuivõrd on Sokrateses. Samamoodi, kui inimsuse tähenduses ja mõistes sisalduks ühtsus, siis oleks Sokratese ja Platoni loomus üks ja seesama ega saaks paljuneda paljudes. [43] (b) Teisel viisil vaadeldakse olemust olemise järgi, mis olemusel on selles või tolles. Sel viisil öeldakse olemuse predikaadiks midagi aktsidentsiaalselt selle põhjal, milles olemus on. Nii öeldakse, et inimene on valge, kuna Sokrates on valge, kuigi see ei sobi inimesele kui inimesele. [44] Sel loomusel on aga kahetine olemine – üks üksikutes ja teine hinges. Mõlemal juhul käivad nimetatud loomusega kaasas aktsidentsid ning vastavalt üksikute erinevusele on sel üksikutes ka mitmetine olemine. Ometi ei kuulu loomusele kumbki neist olemistest oma esimese, s.t. absoluutse vaatluse kohaselt. Vale on ju öelda, et inimese kui niisuguse 12 enim est dicere quod essentia hominis inquantum huiusmodi habeat esse in hoc singulari, quia si esse in hoc singulari conveniret homini inquantum est homo, numquam esset extra hoc singulare; silmiliter si conveniret homini inquantum est homo, non esse in hoc singulari, numquam esset in eo. Sed verum est dicere quod homo, non inquantum est homo, habet quod sit in hoc singulari vel in illo aut in anima. [45] Ergo patet quod natura hominis absolute considerata abstrahit a quolibet esse, ita tamen quod non fiat praecisio alicuius eorum. Et haec natura sic considerata est quae praedicatur de individuis omnibus. [46] Non tamen potest dici quod ratio universalis conveniat naturae sic acceptae, quia de ratione universalis est unitas et communitas. Naturae autem humanae neutrum horum convenit secundum suam absolutam considerationem. Si enim communitas esset de intellectu hominis, tunc in quocumque inveniretur humanitas, inveniretur communitas; et hoc falsum est, quia in Socrate non invenitur communitas aliqua, sed quidquid est in eo individuatum est. [47] Similiter etiam non potest dici quod ratio generis vel speciei accidat naturae humanae secundum esse quod habet in individuis; quia non invenitur in individuis natura humana secundum unitatem, ut sit unum quid omnibus conveniens; quod ratio universalis exigit. [48] Relinquitur ergo quod ratio speciei accidat naturae humanae secundum illud esse quod habet in intellectu. Ipsa enim natura humana in intellectu habet esse abstractum ab omnibus individuantibus, et ideo habet rationem uniformem ad omnia individua quae sunt extra animam, prout aequaliter est similitudo omnium et ducens in omnium cognitionem, inquantum sunt homines. Et ex hoc quod talem relationem habet ad omnia individua, intellectus adinvenit rationem speciei et attribuit sibi; unde dicit Commentator in principio De anima 19 olemusel on olemine selles üksikus, sest kui inimesele kui inimesele sobiks olla selles üksikus, siis ei oleks ta eal sellest üksikust väljaspool. Samamoodi, kui inimesele kui inimesele sobiks mitte olla selles üksikus, siis ei oleks ta selles kunagi. Ent õige on öelda, et inimesele mitte kui inimesele, on omane olla selles või tolles üksikus või hinges. [45] Niisiis on selge, et absoluutselt vaadeldud inimloomus abstraheerub igast olemisest, kuid ei välista neist ühtki. Nii vaadeldud loomus ongi see, mida öeldakse kõigi indiviidide predikaadiks. [46] Ometi ei saa öelda, et nii mõistetud loomusele sobib üldine mõiste, kuna üldine mõiste sisaldab ühtsust ja ühisust. Ent oma absoluutse vaatluse kohaselt ei sobi inimloomusele neist kumbki. Sest kui inimese tähenduses sisalduks ühisus, siis leiduks ühisust kõikjal, kus leidub inimsust. Ja see on vale, kuna ühisust ei leita Sokrateses, vaid temas on kõik individualiseeritud. [47] Samamoodi ei saa öelda, et soo või liigi mõiste tabab inimloomust olemise kohaselt, mis sel on indiviidides. Inimloomust ei leita indiviidides vastavalt ühtsusele, nii et see oleks üks, mis sobib kõigile – üldine mõiste aga just seda nõuab. [48] Seega jääb üle, et liigi mõiste tabab inimloomust olemise kohaselt, mis sel on intellektis. Intellektis on ju inimloomusel kõigist individualiseerivatest abstraheeritud olemine. Sel põhjusel on inimloomusel ühetaoline mõiste kõigi väljaspool hinge olevate indiviidide suhtes, kuivõrd on võrdselt kõigi sarnasus ja viib kõigi nende kui inimeste tunnetamisele. Seeläbi, et inimloomusel on kõigi indiviididega selline suhe, leiab ning omistab intellekt sellele liigi mõiste. Nii lausub Kommentaator “Hingest” alguses, et asjades kutsub üldisust esile intellekt ning seda ütleb oma “Metafüüsikas” ka Avicenna. [49] Kuigi loomusel intellektis on üldine mõiste – võrreldes väljaspool hinge olevate asjadega –, kuna on kõigi üks sarnasus, on see siiski mingi 13 quod intellectus est qui agit in rebus 20 universalitatem: hoc etiam Avicenna dicit in sua Metaphysica . [49] Et quamvis haec natura intellecta habeat rationem universalis secundum quod comparatur ad res quae sunt extra animam, quia est una similitudo omnium, tamen secundum quod habet esse in hoc intellectu vel in illo, est species quaedam intellecta particularis. [50] Et ideo patet defectus Commentatoris, in III De anima , qui voluit ex universalitate formae intellectae unitatem intellectus in omnibus hominibus concludere; quia non est universalitas illius formae secundum hoc esse quod habet in intellectu, sed secundum quod refertur ad res ut similitudo rerum. Sicut etiam, si esset una statua corporalis repraesentans multos homines, constat quod illa imago vel species statuae haberet esse singulare et proprium, secundum quod esset in hac materia, sed haberet rationem communitatis secundum quod esset commune repraesentativum plurium. [51] Et quia naturae humanae, secundum suam absolutam 21 partikulaarne intellektuaalne liik, kuivõrd sel on olemine selles või tolles intellektis. [50] Sellest saab selgeks Kommentaatori eksimus “Hingest” III raamatus, kes tahtis vormi üldisusest intellektis järeldada intellekti ühtsust kõigis inimestes. Tolle vormi üldisus ei johtu ju olemisest intellektis, vaid sellest, et too suhtub asja nagu asjade sarnasus. Nii on ka paljusid inimesi esindava kehalise kuju puhul selge, et üksik ja endaomane olemine on kuju kujutisel või liigil niivõrd, kui on selles mateerias, ühisuse mõiste aga niivõrd, kui on paljude ühine esindaja. [51] Et inimloomusele oma absoluutse vaatluse kohaselt sobib olla öeldud Sokratese predikaadiks ning et sellele oma absoluutse vaatluse kohaselt ei sobi liigi mõiste, vaid see kuulub aktsidentside sekka, mis käivad loomusega kaasas olemise kohaselt, mis sel on intellektis, seepärast ei öelda sõna “liik” Sokratese predikaadiks: ei saa öelda, et Sokrates on liik. Seda saaks paratamatult öelda siis, kui liigi mõiste sobiks inimesele olemise kohaselt, mis sel on Sokrateses või oma absoluutse vaatluse kohaselt, s.t. inimesele kui inimesele. Mis nimelt sobib inimesele kui inimesele, seda öeldakse ka Sokratese predikaadiks. [52] Ometi sobib soole iseenesest olla öeldud predikaadiks, kuna see seatakse soo definitsiooni. Predikatsioon on nimelt miski, mis viiakse täide intellekti ühendava ja lahutava tegevuse teel ning mille aluseks asjas on nende ühtsus, millest üht öeldakse teise predikaadiks. Seepärast saab predikabiilsuse mõiste haarata soolise seose mõistesse, mis viiakse samamoodi täide intellekti tegevuse teel. Siiski ei ole see, millele intellekt omistab predikabiilsuse seose – ühendades ühe teisega –, sooline seos ise, vaid pigem see, millele intellekt omistab soolise seose, nt. sõnaga “loom” tähistatu. considerationem, convenit quod praedicetur de Socrate, et ratio speciei non convenit sibi secundum suam absolutam considerationem, sed est de accidentibus quae consequuntur eam secundum esse quod habet in intellectu, ideo nomen speciei non praedicatur de Socrate, ut dicatur: Socrates est species; quod de necessitate accideret, si ratio speciei conveniret homini secundum esse quod habet in Socrate, vel secundum suam absolutam considerationem, scilicet inquantum est homo. Quidquid enim convenit homini inquantum est homo. Quidquid enim convenit homini inquantum est homo praedicatur de Socrate. [52] Et tamen praedicari convenit generi per se, cum in eius definitione ponatur. Praedicatio enim est quiddam quod completur per actionem intellectus componentis et dividentis, habens fundamentum in re ipsa unitatem eorum quorum unum de altero dicitur. Unde ratio praedicabilitatis potest claudi in ratione huius intentionis quae est genus, quae similiter per actum intellectus completur. Nihilominus tamen id cui intellectus intentionem praedicabilitatis attribuit, componens illud cum altero, non est ipsa intentio generis, sed potius id cui intellectus intentionem generis attribuit, sicut quod significatur hoc nomine animal. 14 [53] Sic ergo patet qualiter essentia vel natura se habet ad rationem speciei, quia ratio speciei non est de his quae conveniunt ei secundum suam absolutam considerationem, neque est de accidentibus quae consequuntur ipsam secundum esse quod habet extra animam, ut albedo veo nigredo; sed est de accidentibus, quae consequuntur eam secundum esse quod habet in intellectu. Et per hunc modum convenit sibi ratio generis vel differentiae. [53] Nii on siis selge, kuis on olemus ehk loomus liigi mõiste suhtes. Liigi mõiste ei ole nende seas, mis sobivad olemusele oma absoluutse vaatluse kohaselt ega ka aktsidentside seas, mis käivad olemusega kaasas olemise kohaselt, mis sel on väljaspool hinge, nagu valgesus ja mustus. Pigem on liigi mõiste aktsidentside seas, mis käivad olemusega kaasas olemise kohaselt, mis sel on intellektis. Sel viisil sobib olemusele ka soo või liigierisuse mõiste. CAPITULUM IV PER QUEM MODUM SIT ESSENTIA IN SUBSTANTIIS SEPARATIS NELJAS MIL PEATÜKK VIISIL ON OLEMUS LAHUTATUD SUBSTANTSIDES [54] Nunc restat videre per quem modum sit essentia in substantiis separatis, scilicet in anima, intelligentia et causa prima. [55] Quamvis autem simplicitatem causae primae omnes concedant, tamen compositionem formae et materiae quidam nituntur inducere in intelligentias et animam; cuius positionis auctor videtur fuisse Avicebron, auctor libri Fontis vitae. Hoc autem dictis philosophorum communiter repugnat, qui eas substantias separatas a materia nominant et absque omni materia esse probant. [56] Cuius demonstratio potissima est ex virtute intelligendi quae in eis est. Videmus enim formas non esse intelligibiles in actu nisi secundum quod separantur a materia et a condicionibus eius; nec efficiuntur intelligibiles in actu nisi per virtutem substantiae intelligentis, secundum quod recipiuntur in ea et secundum quod aguntur per eam. Unde oportet quod in qualibet substantia intelligente sit omnino immunitas a materia, ita quod neque habeat materiam partem sui, neque etiam sit sicut forma impressa in materia, ut est de formis materialibus. [54] Nüüd jääb veel üle vaadata, mil viisil on olemus lahutatud substantsides, s.t hinges, intelligentsis ja esimeses põhjuses. [55] Esimese põhjuse lihtsust möönavad kõik, küll katsuvad mõned tuua mateeria ja vormi kokkuseadmist intelligentsi ja hinge. Sel seisukohal näis esimesena olevat Avicebron, raamatu “Elu allikas” autor. Ometi on see vastuolus sellega, mida filosoofid üldiselt ütlevad, kuna nad nimetavad neid substantse mateeriast lahutatuiks ja tõendavad, et need on ilma igasuguse mateeriata. [56] Parim tõendus johtub intellekti toimejõust, mis on neis substantsides. Me ju näeme, et vormid on ainult siis aktuaalselt intelligiiblid, kui nad lahutatakse mateeriast ja selle tingimustest ning vormid muudetakse aktuaalselt intelligiibliteks üksnes intelligentse substantsi toimejõu kaudu, kuivõrd selles substantsis võetakse vorme vastu ja selle kaudu vormid toimivad. Seepärast peab iga intelligentne substants olema mateeriast täielikult vaba, nii et see ei omaks mateeriat oma osana ega oleks ka justkui mateeriasse surutud vorm, nagu see on materiaalsete vormide puhul. 15 [57] Nec potest aliquis dicere quod intelligibilitatem non impediat materia quaelibet, sed materia corporalis tantum. Si enim hoc esset ratione materiae corporalis tantum, cum materia non dicatur corporalis nisi secundum quod stat sub forma corporali, tunc oporteret quod hoc haberet materia, scilicet impedire intelligibilitatem, a forma corporali. Et hoc non potest esse, quia ipsa etiam forma corporalis actu intelligibilis est, sicut et aliae formae secundum quod a materia abstrahuntur. [57] Keegi ei saa ka öelda, et intelligiiblust takistab üksnes kehaline, mitte igasugune mateeria. Kui selle põhjuseks oleks üksnes kehaline mateeria – mateeriat nimetatakse ainult siis kehaliseks, kui seisab kehalise vormi all –, siis peaks mateeriale omane intelligiibluse takistamine johtuma kehalisest vormist. Ja see ei ole võimalik, kuna ka kehaline vorm on aktuaalselt intelligiibel, nagu teisedki vormid, kuivõrd nad abstraheeritakse mateeriast. [58] Unde in anima vel in intelligentia nullo modo est compositio ex materia et forma, ut hoc modo accipiatur essentia in eis sicut in substantiis corporalibus, sed est ibi compositio formae et esse. Unde in commento nonae propositionis libri De causis 22 [58] Seega ei ole hinges ja intelligentsis mingil viisil kokkuseadmist mateeriast ja vormist – nii et olemus võiks tähendada neis sama, mida kehalistes substantsides –, vaid seal on vormi ja olemise kokkuseadmine. Seepärast öeldakse raamatu “Põhjustest” üheksanda missust ehk lihtsalt loomust. propositsiooni kommentaaris, et intelligentsil on vorm ja olemine ning vorm tähendab seal [59] Lihtne on näha, kuis see on. Mis on nimelt teineteise suhtes nii, et üks on teise olemise põhjus, siis see, mis on põhjuseks, saab olla ilma teiseta, ent mitte vastupidi. [60] Selline on mateeria ja vormi suhe. Vorm annab mateeriale olemise ja seepärast ei saa mateeria olla ilma mingi vormita. Ometi ei ole võimatu, et mingi vorm on ilma mateeriata, sest vorm kui selline ei sõltu mateeriast. dicitur quod intelligentia est habens formam et esse: et accipitur ibi forma pro ipsa quiditate vel natura simplici. [59] Et quomodo hoc sit, planum est videre. Quaecumque enim ita se habent ad invicem quod unum est causa esse alterius, illud quod habet rationem causae potest habere esse sine altero, sed non convertitur. [60] Talis autem invenitur habitudo materiae et formae, quod forma dat esse materiae; et ideo impossibile est esse materiam sine aliqua forma; tamen non est impossibile esse aliquam formam sine materia. Forma enim, in eo quod est forma, non habet dependentiam ad materiam. [61] Sed si inveniatur aliquae formae, quae non possunt esse nisi in materia, hoc accidit eis secundum quod sund distantes a primo principio, quod est actus primus et purus. [62] Unde illae formae quae sunt propinquissimae primo principio, sunt formae per se sine materia subsistentes. Non enim forma secundum totum genus suum materia indiget, ut dictum est; et huiusmodi formae sunt intelligentiae: et ideo non oportet ut essentiae vel quiditates harum substantiarum sint aliud quam ipsa forma. [63] In hoc ergo differt essentia substantiae compositae et substantiae [61] Kui leidub vorme, mis saavad olla üksnes mateerias, siis juhtub see seetõttu, et nad on kaugel esimesest printsiibist, mis on esimene ja puhas aktuaalsus. [62] Seepärast on esimesele printsiibile kõige lähemal olevad vormid püsivad iseenesest ilma mateeriata. Sest mitte igasugused vormid, nagu öeldud, ei vaja mateeriat ning intelligentsid on just seesugused vormid. Sel põhjusel ei pea nende substantside olemused ehk missused erinema vormist endast. [63] Seega erinevad kokkuseatud ja lihtsa substantsi olemused selle 16 simplicis, quod essentia substantiae compositae non est tantum forma, sed complectitur formam et materiam; essentia autem substantiae simplicis est forma tantum. [64] Et hoc causantur duae aliae differentiae. Una est quod essentia substantiae compositae potest significari ut totum vel ut pars, quod accidit propter materiae designationem, ut dictum est. Et ideo non quolibet modo praedicatur essentia rei compositae de ipsa re composita: non enim potest dici quod homo sit quiditas sua. [65] Sed essentia rei simplicis quae est sua forma, non potest significari nisi ut totum, cum nihil sit ibi praeter formam, quasi formam recipiens: et ideo, quocumque modo sumatur essentia substantiae simplicis, de ea praedicatur. Unde Avicenna 23 poolest, et kokkuseatud substantsi olemus ei ole üksnes vorm, vaid haarab vormi ja mateeriat, ent lihtsa substantsi olemus on üksnes vorm. [64] Sellest johtuvad kaks teist erinevust. Üks erinevus on see, et mateeria tähistamise tõttu, nagu öeldud, saab kokkuseatud substantsi olemust tähistada tervikuna või osana. Sel põhjusel ei öelda kokkuseatud asja olemust mistahes viisil kokkuseatud asja enda predikaadiks: ei saa öelda, et inimene on oma missus. [65] Kuid lihtsa asja olemust – selle vormi – saab tähistada üksnes kui tervikut, kuna peale vormi ei ole seal midagi, mis vormi justkui vastu võtaks. Sel põhjusel öeldakse lihtsa substansi olemust – mistahes viisil see ka saadakse – lihtsa substantsi predikaadiks. Nii ütleb Avicenna, et lihtsa missus on ise lihtne, kuna ei ole midagi muud, mis seda vastu võtaks. [66] Teine erinevus on see, et kokkuseatud asjade olemusi, kuna neid võetakse vastu tähistatud mateerias, mitmekordistatakse vastavalt mateeria jagamisele. Seepärast on mõned kokkuseatud asjad liigi poolest samad ja arvu poolest erinevad. Kuna lihtsa olemust ei võeta vastu mateerias, ei saa seal olla sellist mitmekordistamist. Sel põhjusel ei leidu lihtsate substantside seas mitmeid indiviide samast liigist, vaid seal on nii palju liike, kui palju on indiviide, nagu selgesti ütleb Avicenna. [67] Kuigi seesugune substants on üksnes vorm ilma mateeriata, ei ole see ometi täielikult lihtne ega puhas aktuaalsus, vaid on segatud potentsiaalsusega. Ja see on ilmne sel viisil: mis ei sisaldu olemuse ehk missuse mõistes, see lisandub väljastpoolt ja moodustab olemusega kokkuseatuse, kuna ühtki olemust ei saa mõista ilma selle osadeta. Ent iga olemust ehk missust saab mõista ilma selle olemise mõistmiseta: ma võin mõista, mis on inimene või fööniks ja ometi mitte teada, kas nad on tegelikult olemas. Seega erineb olemine ilmselgelt olemusest ehk missusest. [68] Kui just ei ole mingit asja, mille missus on omaenda olemine. Ja see asi saab olla ainult üks ja esimene, kuna midagi ei ole võimalik paljundada 17 dicit quod quiditas simplicis est ipsummet simplex, quia non est aliquid aliud recipiens ipsam. [66] Secunda differentia est quia essentiae rerum compositarum ex eo quod recipiuntur in materia designata multiplicantur secundum divisionem eius, unde contingit quod aliqua sint idem specie et diversa numero. Sed cum essentia simplicis non sit recepta in materia, non potest ibi esse talis multiplicatio; et ideo oporet ut non inveniantur in illis substantiis plura individua eiusdem speciei, sed quot sunt ibi individua, tot sunt ibi species, ut Avicenna 24 expresse dicit. [67] Huiusmodi ergo substantiae quamvis sint formae tantum sine materia, non tamen in eis est omnimoda simplicitas, nec sunt actus purus, sed habent permixtionem potentiae. Et hoc sic patet. Quidquid enim non est de intellectu essentiae vel quiditatis, hoc est adveniens extra, et faciens compositionem cum essentia, quia nulla essentia sine his quae sunt partes essentias intelligi potest. Omnis autem essentia vel quiditas potest intelligi sine hoc quod aliquid intelligatur de esse suo: possum enim intelligere quid est homo vel phoenix, et tamen ignorare an esse habeat in rerum natura. Ergo patet quod esse est aliud ab essentia vel quiditate. [68] Nisi forte sit aliqua res cuius quiditas sit ipsum suum esse; et haec res non potest esse nisi una et prima, quia impossibile est ut fiat plurificatio alicuius nisi per additionem alicuius differentiae, sicut multiplicatur natura generis in species; vel per hoc quod forma recipitur in diversis materiis, sicut multiplicatur natura speciei in diversis individuis; vel per hoc quod unum est absolutum et aliud in aliquo receptum: sicut, si esset quidam calor separatus, esset alius a calore non separato, ex ipsa sua separatione. [69] Si autem ponatur aliqua res quae sit esse tantum, ita ut ipsum esse sit subsistens, hoc esse non recipiet additionem differentiae, quia iam non esset esse tantum, sed esse et praeter hoc forma aliqua; et multo minus reciperet additionem materiae, quia iam esset esse non subsistens sed materiale. Unde relinquitur quod talis res quae sit suum esse, non potest esse nisi una. [70] Unde oportet quod, in qualibet alia re praeter eam, aliud sit esse suum et aliud quiditas vel natura seu forma sua. Unde oportet quod in intelligentiis sit esse praeter formam; et ideo dictum est quod intelligentia est forma et esse. [71] Omne autem quod convenit alicui, vel est causatum ex principiis naturae suae, sicut risibile in homine, vel advenit ab aliquo principio extrinseco, sicut lumen in aere ex influentia solis. Non autem potest esse quod ipsum esse sit causatum ab ipsa forma vel quiditate rei, dico sicut a causa efficiente, quia sic aliqua res esset sui causa ipsius, et aliqua res seipsam in esse produceret, quod est impossibile. Ergo oportet quod omnis talis res, cuius esse est aliud quam natura sua, habeat esse ab alio. [72] Et quia omne quod est per aliud reducitur ad id quod est per se sicut ad causam primam, oportet quod sit aliqua res quae sit causa essendi omnibus rebus eo quod ipsa est esse tantum; alias iretur in infinitum in causis, cum omnis res quae non est esse tantum, habeat causam sui esse, ut dictum est. Patet ergo quod intelligentia est forma et esse; et quod esse habet a primo ente quod est esse tantum; et hoc est causa prima quae Deus est. muidu, kui mingi liigierisuse lisamise teel – nagu soo loomust mitmekordistatakse liigis – või vormi vastuvõtmise teel erinevates mateeriates – nagu liigi loomust mitmekordistatakse erinevates indiviidides – või seeläbi, et üks on absoluutne ja teine vastuvõetud milleski, nagu mingi lahutatud kuumus oleks oma lahutamise tõttu erinev lahutamata kuumusest. [69] Kui seatakse mingi asi, mis on üksnes olemine, nii et olemine ise on püsiv, siis ei lubaks see olemine liigierisuse lisamist, kuna ei oleks siis enam üksnes olemine, vaid olemine ja peale selle mingi vorm. Ja veel vähem lubaks see olemine mateeria lisamist, kuna ei oleks siis enam püsiv, vaid materiaalne olemine. Seepärast jääb üle, et saab olla ainult üks asi, mis on oma olemine. [70] Kõigis teistes asjades peab olemine erinema missusest ehk loomusest ehk vormist. Intelligentsides peab seega peale vormi olema ka olemine. Sel põhjusel ongi öeldud, et intelligents on vorm ja olemine. [71] Kõik, mis asjale sobib, on kas põhjustatud oma loomuse printsiipide poolt, nagu naeruvõime inimeses, või lisandub mõnest välisest printsiibist, nagu valgus õhus päikese mõjul. Ent asja olemine ei saa olla põhjustatud – ma pean silmas toimivat põhjust – asja vormi ehk missuse poolt, kuna nii oleks asi iseenda põhjuseks ja tooks iseend olemisse, mis on võimatu. Seega peab iga asi, mille olemine erineb loomusest, saama olemise teiselt. [72] Kõik, mis on teise kaudu, läheb tagasi sellele, mis on iseenesest, nagu esimesele põhjusele. Nii peab olema mingi asi, mis on kõikidele asjadele olemispõhjuseks seetõttu, et on ise üksnes olemine. Vastasel juhul võiks põhjustes minna lõpmatusse, kuna igal asjal, mis ei ole üksnes olemine, oleks oma olemisele põhjus, nagu öeldud. Nii on siis selge, et intelligents on vorm ja olemine ning et see saab olemise esimeselt olevalt, mis on üksnes olemine. Ja see on esimene põhjus – Jumal. 18 [73] Omne autem quod recipit aliquid ab alio est in potentia respectu illius; et hoc quod receptum est in eo, est actus eius. Ergo oportet quod ipsa quiditas vel forma quae est intelligentia, sit in potentia respectu esse quod a Deo recipit; et illud esse receptum est per modum actus. Et ita invenitur potentia et actus in intelligentiis, non tamen forma et materia nisi aequivoce. [74] Unde etiam pati, recipere, subiectum esse et omnia huiusmodi quae videntur rebus ratione materiae convenire, aequivoce conveniunt 25 [73] Mis saab midagi teiselt, on tolle suhtes potentsiaalne ja too vastuvõetu on selle aktuaalsus. Seega peab missus ehk vorm – intelligents – olema potentsiaalne olemise suhtes, mille saab Jumalalt ja too vastuvõetud olemine on aktuaalsus. Nii on intelligentsides potentsiaalsus ja aktuaalsus, seevastu vorm ja mateeria on seal üksnes mitmetähenduslikult. [74] Seepärast sobivad ka talumine, vastuvõtmine, aluseks olemine ja kõik seesugune, mis näib asjadele sobivat mateeria tõttu, intellektuaalsetele ja kehalistele substantsidele mitmetähenduslikult, nagu ütleb Kommentaator “Hingest” III raamatus. [75] Intelligentsi missus, nagu öeldud, on intelligents ise. Seepärast on intelligentsi missus ehk olemus see, mis intelligents on, ning Jumalalt saadud olemine too, mille kaudu olemus püsib tegelikkuses. Nii ütlevad mõned, et seesugused substantsid on kokkuseatud sellest, mille kaudu on, ja sellest, mis on, või sellest, mis on, ja olemisest, nagu ütleb Boethius. [76] Kuna intelligentsides on potentsiaalsus ja aktuaalsus, ei ole raske leida intelligentside paljusust. Kui neis ei oleks potentsiaalsust, siis oleks see võimatu. Seepärast ütleb Kommentaator “Hingest” III raamatus, et kui me ei tunneks võimaliku intellekti loomust, siis ei saaks me leida lahutatud substantside seas paljusust. Seega erinevad need teineteisest potentsiaalsuse ja aktuaalsuse astme poolest – kõrgemal intelligentsil, mis on esimesele lähemal, on rohkem aktuaalsust ning vähem potentsiaalsust ja nii ka teiste puhul. [77] See [astmestik] lõpeb inimhingega, mis asub intellektuaalsete substantside seas kõige madalamal astmel. Nii ütleb Kommentaator “Hingest” III raamatus, et võimalik intellekt on intelligiiblite vormide suhtes nagu esimene mateeria, mis asub meelelise olemise seas kõige madalamal astmel, meeleliste vormide suhtes. Sel põhjusel võrdleb Filosoof hinge tahvliga, millele ei ole midagi kirjutatud. [78] Kuna inimhingel on rohkem potentsiaalsust kui teistel substantiis intellectualibus et substantiis corporalibus, ut in III De anima Commentator dicit. [75] Et quia, ut dictum est, intelligentiae quiditas est ipsamet intelligentia, ideo quiditas vel essentia eius est ipsum quod est ipsa, et esse suum receptum a Deo est id quo subsistit in rerum natura; et propter hoc a quibusdam dicuntur huiusmodi substantiae componi ex quo est et quod est, vel ex quod est et esse, ut Boetius 26 dicit. [76] Et quia in intelligentiis ponitur potentia et actus, non erit difficile invenire multitudinem intelligentiarum; quod esset impossibile, si nulla potentia in eis esset. Unde Commentator dicit in III De anima natura intellectus possibilis esset ignota, non 27 quod, si invenire possemus multitudinem in substantiis separatis. Est ergo distinctio earum ad invicem secundum gradum potentiae et actus, ita quod intelligentia superior quae magis propinqua est primo, habet plus de actu et minus de potentia, et sic de aliis. [77] Et hoc completur in anima humana, quae tenet ultimum gradum in substantiis intellectualibus. Unde intellectus possibilis eius se habet ad formas intelligibiles sicut materia prima, quae tenet ultimum gradum in esse sensibili, ad formas sensibiles, ut Commentator in III De anima ideo Philosophus 29 28 dicit. Et comparat eam tabulae, in quae nihil est scriptum. [78] Et porpter hoc quod inter alias substantias intellectuales plus habet de potentia, ideo efficitur in tantum propinqua rebus materialibus, ut res intellektuaalsetel substantsidel, on see materiaalsetele asjadele nii lähedal, 19 materialis trahatur ad participandum esse suum: ita scilicet quod ex anima et corpore resultat unum esse in uno composito, quamvis illud esse, prout est animae, non sit dependens a corpore. [79] Et ideo post istam formam quae est anima, inveniuntur aliae formae plus de potentia habentes et magis propinquae materiae, in tantum quod esse earum sine materia non est; in quibus esse invenitur ordo et gradus usque ad primas formas elementorum, quae sunt propinquissimae materiae. Unde nec aliquam operationem habent nisi secundum exigentiam qualitatum activarum et passivarum, et aliarum quibus materia ad formam disponitur. et materiaalne asi tõmmatakse osa võtma selle olemisest. Niiviisi tuleneb hingest ja kehast üks olemine ühes kokkuseatus, kuigi too olemine, kuivõrd on hinge olemine, ei sõltu kehast. [79] Ja sellest vormist – hingest – allpool on teised vormid, mis on veel potentsiaalsemad ja mateeriale nii lähedal, et nende olemine ei ole ilma mateeriata. Nende vormide seas leidub kord ja aste kuni elementide esimeste vormideni, mis on mateeriale kõige lähemal. Seepärast on neil üksnes selline toimimine, mida nõuavad aktiivsed, passiivsed ja muud kvaliteedid, mis teevad mateeria vormi jaoks sobivaks. CAPITULUM V QUALITER ESSENTIA SIT DIVERSIMODE IN DIVERSIS VIIES KUIS PEATÜKK ON OLEMUS ERINEVATES ASJADES ERINEVAL VIISIL [80] His igitur visis, patet quomodo essentia in diversis invenitur. Invenitur enim triplex modus habendi essentiam in substantiis. (a) Aliquid enim est sicut Deus, cuius essentia est ipsummet suum esse; et ideo inveniuntur aliqui philosophi dicentes quod Deus non habet quiditatem vel essentiam, quia essentia sua non est aliud quam esse eius. Et ex hoc sequitur quod ipse non sit in genere, quia omne quod est in genere oportet quod habeat quiditatem praeter esse suum, cum quiditas vel natura generis aut speciei non distinguatur secundum rationem naturae in illis quorum est genus vel species; sed esse est diversum in diversis. [81] Nec oportet, si dicimus quod Deus est esse tantum, ut in illorum errorem incidamus, qui Deum dixerunt esse illud esse universale quo quaelibet res formaliter est. Hoc enim esse quod Deus est huiusmodi condicionis est ut nulla sibi additio fieri possit: unde per ipsam suam puritatem est esse distinctum ab omni esse. Propter quod in commento nonae propositionis libri De causis30 dicitur quod individuatio primae causae [80] Niisiis selgitab eelkõneldu viise, mil olemus on erinevates asjades. Substantsidel on ju olemus kolmel moel. (a) Esiteks on miski – Jumal –, mille olemus on omaenda olemine. Sel põhjusel ütlevad mõned filosoofid, et Jumalal ei ole missust ehk olemust, kuna tema olemus ei erine olemisest. Ja sellest johtuvalt ei kuulu Jumal soosse, kuna soosse kuuluval peab peale olemise olema missus, sest soosse või liiki kuuluvates asjades ei eristata soo või liigi loomust mitte loomuse mõiste järgi, vaid erinevates asjades on erinev olemine. [81] Kui me ütleme, et Jumal on üksnes olemine, siis ei pea me eksima nagu need, kelle järgi Jumal on üldine olemine, mille kaudu iga asi on vormiliselt. Nimelt on see olemine – Jumal – seesugune, et sellele ei saa midagi lisada ning erineb seega igast olemistest oma puhtuse poolest. Seetõttu öeldakse raamatu “Põhjustest” üheksanda propositsiooni kommentaaris, et esimese põhjuse, mis on üksnes olemine, individuatsioon 20 quae est esse tantum, est per puram bonitatem eius. Esse autem commune, sicut in intellectu suo non includit aliquam additionem, ita non includit in intellectu suo aliquam praecisionem additionis; quia, si hoc esset, nihil posset intelligi esse in quo super esse aliquid adderetur. [82] Similiter etiam, quamvis sit esse tantum, non oportet quod deficiant ei reliquae perfectiones et nobilitates; immo habet omnes perfectiones quae sunt in omnibus generibus propter quod perfectum simpliciter dicitur, ut Philosophus et Commentator in V Metaphysicae 31 toimub selle puhta headuse kaudu. Ent nagu ühise olemise mõistmine ei hõlma lisamist, nii ei hõlma see ka lisamise välistamist. Vastasel juhul ei saaks olevana mõista midagi, milles olemisele midagi lisatakse. [82] Samamoodi ei pea Jumalal, kuigi ta on üksnes olemine, puuduma ülejäänud täiused ja paremused. Pigem on tal kõik täiused, mis on kõigis sugudes. Seepärast nimetatakse teda lihtsalt täiuslikuks, nagu ütlevad Filosoof ja Kommentaator “Metafüüsika” V raamatus. Ent Jumalal on täiused teistest väljapaistvamal moel, sest temas on need ühtsed, teistes aga erinevad. Põhjuseks on see, et talle sobivad kõik need täiused oma lihtsa olemise kohaselt: samamoodi, kui keegi saaks ühe kvaliteedi kaudu esile kutsuda kõigi kvaliteetide toimimised, siis oleks tal selles ühes kvaliteedis kõik kvaliteedid, nii on Jumalal oma olemises kõik täiused. [83] (b) Teisel viisil on olemus loodud intellektuaalsetes substantsides, milles olemine erineb olemusest, kuigi olemus on mateeriata. Seepärast pole nende olemine absoluutne, vaid vastuvõetud ning loomuse vastuvõtlikkusele vastavalt piiratud ja lõplik. Ometi on absoluutne nende loomus ehk missus, mis ei ole vastu võetud mingis mateerias. Sel põhjusel öeldakse raamatus “Põhjustest”, et intelligentsid on lõpmatud allpool ja lõplikud üleval – nad on nimelt lõplikud oma olemise suhtes, mille saavad ülalt. Samas ei ole nad lõplikud allpool, kuna nende vormid ei ole piiratud mateeria vastuvõtlikkusega. Ja sel põhjusel, nagu öeldud, leidub selliste substantside seas ühest liigist indiviidide paljusust ainult inimhinges, kuna inimhing on ühendatud kehaga. [84] Inimhinge individuatsioon sõltub alguses juhtumisi kehast, kuna individuaalse olemise saab hing üksnes kehas, mille hing aktualiseerib. Siiski ei pea inimhinge individuatsioon hävima keha eemaldamisel. Et sel on absoluutne olemine, millest on saadud individuaalne olemine seeläbi, et inimhing muudetakse selle keha vormiks, jääb too olemine alati individuaalseks. Sel põhjusel ütleb Avicenna, et hingede individuatsioon ja mitmekordistamine sõltub kehast alguses, ent mitte lõpus. 21 dicunt: sed habet eas modo excellentiori omnibus rebus, quia in eo unum sunt, sed in aliis diversitatem habent. Et hoc est quia omnes illae perfectiones conveniunt sibi secundum esse suum simplex.: sicut, si aliquis per unam qualitatem posset efficere operationes omnium qualitatum, in illa una qualitate omnes qualitates haberet, ita Deus in ipso esse suo omnes perfectiones habet. [83] (b) Secundo modo invenitur essentia in substantiis creatis intellectualibus, in quibus est aliud esse quam essentia earum, quamvis essentia sit sine materia. Unde esse earum non est absolutum, sed receptum, et ideo limitatum et finitum ad capacitatem naturae recipientis; sed natura vel quiditas earum est absoluta, non recepta in aliqua materia. Et ideo dicitur in libro De causis 32 quod intelligentiae sunt infinitae inferius et finitae superius: sunt enim finitae quantum ad esse suum quod a superiori recipiunt; non tamen finiuntur inferius, quia earum formae non limitantur ad capacitatem alicuius materiae recipientis eas. Et ideo in talibus substantiis non invenitur multitudo individuorum in una specie, ut dictum est, nisi in anima humana, propter corpus cui unitur. [84] Et licet individuatio eius ex corpore occasionaliter dependeat, quantum ad sui inchoationem, quia non acquiritur sibi esse individuatum nisi in corpore cuius est actus; non tamen oportet ut subtracto corpore individuatio pereat, quia cum habeat esse absolutum ex quo acquisitum est sibi esse individuatum, ex hoc quod facta est forma huius corporis, illud esse semper remanet individuatum. Et ideo dicit Avicenna 33 quod individuatio animarum est multiplicatio dependet ex corpore quantum ad sui principium, sed non quantum ad sui finem. [85] Et quia in istis substantiis quiditas non est idem quod esse, ideo sunt ordinabiles in praedicamento; et propter hoc invenitur in eis genus, species et differentia, quamvis earum differentiae propriae nobis occultae sint. In rebus enim sensibilibus etiam ipsae differentiae essentiales nobis ignotae sunt; unde significantur per differentias accidentales quae ex essentialibus oriuntur, sicut causa significatur per suum effectum, sicut bibes ponitur differentia hominis. Accidentia autem propria substantiarum immaterialium nobis ignota sunt; unde differentias earum nec per se nec per accidentales differentias a nobis significari possunt. [86] Hoc tamen sciendum est, quod non eodem modo sumitur genus et differentia in illis substantiis et in substantiis sensibilibus: quia in substantiis sensibilibus genus sumitur ab eo quod est materiale in re, differentia vero ab eo quod est formale in ipsa; unde dicit Avicenna in principio libri sui De anima 34 [85] Kuna missus erineb neis substantsides olemisest, saab neid seada kategooriasse. Sel põhjusel on neil sugu, liik ja liigierisus, kuigi nende endaomased liigierisused on meie eest varjatud. Ka meelelistes asjades on olemuslikud liigierisused meie jaoks tundmata. Seetõttu tähistatakse neid olemuslikest liigierisustest pärinevate aktsidentsiaalsete liigierisuste kaudu, nagu põhjust tähistatakse tema toime kaudu ja nii seatakse inimese liigierisuseks näiteks kahejalgne. Kuid mittemateriaalsete substantside endaomaseid aktsidentse me ei tunne ega saa nende liigierisusi seetõttu tähistada ei iseenesest ega aktsidentsiaalsete liigierisuste kaudu. [86] Siiski tuleb teada, et sugu ja liigierisust ei saada intellektuaalsetes ja meelelistes substantsides samal viisil. Meelelistes substantsides saadakse sugu sellest, mis asjas on materiaalset ja liigierisus sellest, mis asjas on vormilist. Seetõttu ütleb Avicenna oma raamatu “Hingest” alguses, et mateeriast ja vormist kokkuseatud asjades on vorm “selle lihtne liigierisus, mis vormist moodustatakse”. See ei tähenda, et vorm ise on liigierisus, pigem on vorm liigierisuse printsiip, nagu Avicenna ütleb oma “Metafüüsikas”. Sellist liigierisust nimetatakse lihtsaks seepärast, et see saadakse asja missuse osast, s.t vormist. [87] Kuna mittemateriaalsed substantsid on lihtsad missused, saadakse neis liigierisus missusest tervikuna, mitte missuse osast. Sel põhjusel ütleb Avicenna “Hingest” alguses, et “lihtne liigierisus on üksnes liikidel, mille olemused on kokkuseatud mateeriast ja vormist”. [88] Samamoodi saadakse neis ka sugu olemusest tervikuna, ent erineval vastavalt viisil. Lahutatud substantsid ja sobivad puhtale üksteisega aktuaalsusele mittemateriaalsuses ning erinevad üksteisest täiuse astme poolest, potentsiaalsusest kaugenemisele lähenemisele. Seepärast saadakse neis substantsides sugu sellest, mis käib kaasas nende mittemateriaalsusega, nagu intellektuaalsus ja muu seesugune. Meie jaoks küll tundmata liigierisus saadakse neis aga sellest, 22 quod forma, in rebus compositis ex materia et forma, “est differentia simplex eius quod constituitur ex illa”: non autem ita quod ipsa forma sit differentia, seda quia est principium differentiae, ut idem dicit in sua Metaphysica ; et dicitur talis differentia esse differentia simplex, quia sumitur ab eo quod est pars quiditatis rei, scilicet a forma. [87] Cum autem substantiae immateriales sint simplices quiditates, non potest in eis differentia sumi ab eo quod est pars quiditatis, sed a tota quiditate; et ideo in principio De anima , dicit Avicenna quod “differentiam simplicem non habent nisi species quarum essentiae sunt compositae ex materia et forma”. [88] Similiter etiam in eis ex tota essentia sumitur genus, modo tamen differenti; una enim substantia separata convenit cum alia in immaterialitate et differunt ab invicem in gradu perfectionis, secundum recessum a potentialitate et accessum ad actum purum. Et ideo ab eo quod consequitur illas in quantum sunt immateriales, sumitur in eis genus, sicut est intellectualitas vel aliquid huiusmodi; ab eo autem quod consequitur in eis gradum perfectionis, sumitur in eis differentia nobis tamen ignota. 36 35 mis käib kaasas täiuse astmega. [89] Nec oportet has differentias esse accidentales, quia sunt secundum maiorem et minorem perfectionem quae non diversificant speciem. Gradus enim perfectionis in recipiendo eandem formam non diversificat speciem, sicut albius et minus album in participando eiusdem rationis albedinem; sed diversus gradus perfectionis in ipsis formis vel naturis participatis speciem diversificat, sicut natura procedit per gradus de plantis ad animalia, per quaedam quae sunt media inter 37 [89] Need liigierisused ei pea olema aktsidentsiaalsed seepärast, et nad on vastavalt suuremale ja väiksemale täiusele, mis ei tee liike erinevaks. Täiuse aste ei tee liike erinevaks sama vormi vastuvõtmisel, nagu seda ei tee ka rohkem ja vähem valge samast valgesusest osavõtmisel. Ent liigid teeb erinevaks täiuse erinev aste osavõetud vormides ehk loomustes endis. Samamoodi liigub loodus – Filosoofi järgi “Loomadest” VII raamatus – astmete kaupa taimedest loomadeni läbi nende, mis on taimede ja loomade vahepeal. [90] Samuti ei pea intellektuaalsete substantside jagamine toimuma alati kahe tõese liigierisuse kaudu, kuna see ei saa toimuda kõikide asjade puhul, nagu ütleb Filosoof “Loomadest” XI raamatus. [91] (c) Kolmandal viisil on olemus mateeriast ja vormist kokkuseatud substantsides, milles olemine on vastuvõetud ja piiratud, kuna nad saavad olemise teiselt ning ka nende loomus või missus on vastuvõetud tähistatud mateerias. Seetõttu on need substantsid lõplikud nii ülal kui ka allpool ning tähistatud mateeria jagamise tõttu on neis võimalik indiviidide paljusus ühes liigis. Ja kuis on neis olemus loogiliste seoste suhtes, on öeldud eelnevalt. animalia et plantas, secundum Philosophum in VII libro De animalibus . [90] Nec iterum est necessarium ut divisio intellectualium substantiarum sit semper per duas differentias veras: quia hoc impossibile est in omnibus rebus accidere, ut Philosophus dicit in XI De animalibus . [91] (c) Tertio modo invenitur essentia in substantiis compositis ex materia et forma, in quibus et esse est receptum et finitum, propter hoc quod ab alio esse habent, et iterum natura vel quiditas earum est recepta in materia signata. Et ideo sunt finitae et superius et inferius; et in eis, iam propter divisionem materiae signatae, possibilis est multiplicatio individuorum in una specie. Et in his qualiter se habeat essentia ad intentiones logicas supra dictum est. 38 CAPITULUM VI QUOMODO SIT ESSENTIA IN ACCIDENTIBUS KUUES KUIS PEATÜKK ON OLEMUS AKTSIDENTSIDES [92] Nunc restat videre quomodo essentia sit in accidentibus; qualiter enim sit in omnibus substantiis dictum est. [93] Et quia, ut dictum est, essentia est id quod per definitionem significatur, oportet ut eo modo habeant essentiam quo habent definitionem. Definitionem autem habent incompletam, quia non possunt definiri nisi ponatur subiectum in eorum definitione; et hoc ideo est, quia non habent esse per se absolutum a subiecto, sed, sicut ex forma et [92] Nüüd jääb veel üle vaadata, kuis olemus on aktsidentsides. Mil viisil on olemus kõigis substantsides, on juba öeldud. [93] Olemust, nagu öeldud, tähistatakse definitsiooniga. Seepärast peab aktsidentsidel olema missus samal viisil, mil neil on definitsioon. Neil on ebatäielik definitsioon, kuna neid saab ainult siis defineerida, kui nende definitsiooni seatakse subjekt. Põhjuseks on see, et aktsidentsidel ei ole olemist iseenesest, lahus subjektist, vaid nagu vormist ja mateeriast jääb 23 materia relinquitur esse substantiale, quando componuntur, ita ex accidente et subiecto relinquitur esse accidentale, quando accidens subiecto advenit. [94] Et ideo etiam nec forma substantialis completam essentiam habet, nec materia, quia etiam in definitione formae substantialis oportet quod ponatur illud cuius est forma; et ita definitio eius est per additionem alicuius quod est extra genus eius, sicut et definitio formae accidentalis: unde et in definitione animae ponitur corpus a naturali, qui considerat animam solum in quantum est forma physici corporis. [95] Sed tamen inter formas substantiales et accidentales tantum interest, quia, sicut forma substantialis non habet per se esse absolutum sine eo cui advenit, ita nec illud cui advenit, scilicet materia: et ideo ex coniunctione utriusque relinquitur illud esse in quo res per se subsistit, et ex eis efficitur unum per se; propter quod ex coniunctione eorum relinquitur essentia quaedam. Unde forma, quamvis in se considerata non habeat completam rationem essentiae, tamen est pars essentiae completae. [96] Sed illud cui advenit accidens, est ens in se completum, subsistens in suo esse, quod quidem esse naturaliter praecedit accidens quod supervenit. Et ideo accidens superveniens, ex coniunctione sui cum eo cui advenit, non causat illud esse in quo res subsistit, per quod res est ens per se, sed causat quoddam esse secundum sine quo res subsistens intelligi potest esse, sicut primum potest intelligi sine secundo. [97] Unde ex accidente et subiecto non efficitur unum per se, sed unum per accidens. Et ideo ex eorum coniunctione non resultat essentia quaedam, sicut ex coniunctione formae ad materiam; propter quod accidens neque rationem completae essentiae habet, neque pars completae essentiae est, sed sicut est ens secundum quid, ita et essentiam secundum quid habet. kokkuseadmisel järele substantsiaalne olemine, nii jääb aktsidentsist ja substantsist – kui aktsidents lisandub subjektile – järele aktsidentsiaalne olemine. [94] Seetõttu pole täielikku olemust ka substantsiaalsel vormil ja mateerial. Substantsiaalse vormi definitsiooni tuleb ju samuti seada too, mille vorm see on. Ja nii defineeritakse substantsiaalset vormi – nagu ka aktsidentsiaalset vormi – millegi lisamise teel, mis on väljaspool selle sugu. Seepärast seab loodusfilosoof, kes vaatleb hinge üksnes füüsilise keha vormina, hinge definitsiooni keha. [95] Siiski on substantsiaalsete ja aktsidentsiaalsete vormide vahel oluline erinevus. Nagu substantsiaalsel vormil ei ole olemist iseenesest, lahus sellest, millele lisandub, nii ei ole sellist olemist ka sellel, millele substantsiaalne vorm lisandub, s.t mateerial. Ja sel põhjusel jääb mõlema ühendamisest järele olemine, milles asi püsib iseenesest, ning neist saadakse iseenesest üks – nende ühendamisest jääb seega järele mingi olemus. Seepärast on vorm täieliku olemuse osa, kuigi iseeneses vaadelduna ei ole vormil täielikku olemust. [96] Aktsidents lisandub aga sellele, mis on iseeneses täielik olev, püsiv oma olemises. See olemine eelneb loomupäraselt lisanduvale aktsidentsile. Seepärast ei põhjusta lisanduv aktsidents – oma ühendusest sellega, millele lisandub – olemist, milles asi püsib ja mille kaudu asi on olev iseenesest. Pigem põhjustab see mingi teisese olemise ja nagu esimest saab mõista teiseta, nii saab ka püsivat asja mõista olevana ilma teisese olemiseta. [97] Aktsidentsist ja subjektist ei saada seega mitte iseenesest, vaid aktsidentsiaalselt üks. Ja sel põhjusel ei tulene aktsidentsi ja subjekti ühendamisest – erinevalt vormi ühendamisest mateeriaga – mitte mingi olemus. Niisiis ei oma aktsidents täieliku olemust ega ole täieliku olemuse osa. Et aktsidents on olev teatud suhtes, on aktsidentsil ka olemus teatud suhtes. 24 [98] Sed quia illud quod dicitur maxime et verissime in quolibet genere, est causa eorum quae sunt post in illo genere, sicut ignis qui est est in fine caliditatis, est causa caloris in rebus calidis, ut in II Metaphysicae 39 [98] Igas soos on see, mida öeldakse kõige suuremal määral ja tõelisemalt, järgnevate põhjuseks, nt tuli kui kuumuse ülemmäär on kuumuse põhjuseks kuumades asjades, nagu öeldakse “Metafüüsika” II raamatus. Sel põhjusel peab substants, mis on oleva soos esmane ja mil on olemus kõige suuremal ja tõelisemalt, olema põhjuseks aktsidentsidele, mis võtavad olemisest osa teiseselt ja justkui teatud suhtes. [99] See juhtub aga erineval viisil. Kuna substantsi osad on mateeria ja vorm, käivad mõned aktsidentsid kaasas peamiselt vormiga ja mõned mateeriaga. Leidub vorme – nt intellektuaalne hing –, mille olemine ei sõltu mateeriast. Seevastu mateerial on olemine üksnes vormi kaudu. [100] Seepärast on vormiga kaasaskäivate aktsidentside hulgas aktsidentse – nt intellektuaalne tunnetus –, mil ei ole mateeriaga midagi ühist. Intellektuaalne tunnetus ei toimu ju kehalise organi kaudu, nagu tõendab Filosoof “Hingest” III raamatus. Teised vormiga kaasaskäivad aktsidentsid – nt tajumine –, on seevastu mateeriaga ühised. Ent mateeriaga ei käi kaasas ükski aktsidents, mil pole midagi ühist vormiga. [101] Mateeriaga kaasaskäivate aktsidentside hulgas on teatud erinevus. Mõned aktsidentsid käivad mateeriaga kaasas vastavalt mateeria suhtele eriomasesse vormi, nt loomade puhul isane ja emane, mille erinevus läheb tagasi mateeriale, nagu öeldakse “Metafüüsika” X raamatus. Seepärast jäävad nimetatud aktsidentsid looma vormi kõrvaldamisel alles üksnes mitmetähenduslikult. Teised aktsidentsid käivad mateeriaga kaasas vastavalt mateeria suhtele üldisesse vormi. Seepärast jäävad need aktsidentsid alles ka eriomase vormi kõrvaldamisel, nt etiooplase naha must värvus, mis ei johtu mitte hingest, vaid elementide segunemisest ja jääb seepärast alles ka pärast surma. [102] Mateeria muudab asja individuaalseks ning vorm seab asja soosse ja liiki. Sel põhjusel on mateeriaga kaasaskäivad aktsidentsid indiviidi aktsidentsid, mille poolest indiviid erineb teistest samasse liiki kuuluvatest indiviididest. 25 dicitur: ideo substantia quae est principium in genere entis, verissime et maxime essentiam habens, oportet quod sit causa accidentium quae secundario et quasi secundum quid rationem entis participant. [99] Quod tamen diversimode contingit. Quia enim partes substantiae sunt materia et forma, ideo quaedam accidentia principaliter consequuntur formam, et quaedam materiam. Forma autem invenitur aliqua cuius esse non dependet a materia, ut anima intellectualis; materia vero non habet esse nisi per formam. [100] Unde in accidentibus quae sequuntur formam est aliquid quod non habet communicationem cum materia, sicut est intellegere, quod non est per organum corporale, sicut probat Philosophus in III De anima . Aliqua vero ex consequentibus formam sunt quae habent communicationem cum materia, sicut sentire; sed nullum accidens consequitur materiam sine communicatione formae. [101] In his tamen accidentibus quae materiam consequuntur invenitur quaedam diversitas. Quaedam enim accidentia consequuntur materiam secundum ordinem quem habet ad formas specialem, sicut masculinum et femininum in animalibus, quorum diversitas ad materiam reducitur, ut dicitur in X Metaphysicae ; unde, remota forma animalis, dicta accidentia non remanent nisi aequivoce. Quaedam vero consequuntur materiam secundum ordinem quem habet ad formam generalem; et ideo, remota forma speciali, adhuc in ea remanent: sicut nigredo cutis est in Aethiope ex mixtione elementorum, et non ex ratione animae; et ideo post mortem in eo remanet. [102] Et quia unaquaeque res individuatur ex materia et collocatur in genere vel specie per suam formam, ideo accidentia quae consequuntur materiam sunt accidentia individui, secundum quae etiam individua eiusdem speciei differunt ad invicem. 41 40 [103] Accidentia vero quae consequuntur formam, sunt propriae passiones vel generis vel speciei; unde inveniuntur in omnibus participantibus naturam generis vel speciei: sicut risibile consequitur in homine formam, quia risus contingit ex aliqua apprehensione animae hominis. [104] Sciendum etiam est quod accidentia aliquando ex principiis essentialibus causantur secundum actum perfectum, sicut calor in igne qui semper actu est calidus; aliquando vero secundum aptitudinem tantum, sed complementum accidit ex agente exteriori, sicut diaphaneitas in aere, quae completur per coprus lucidum exterius; et in talibus aptitudo est accidents inseparabile, sed complementum quod advenit ex aliquo principio quod est extra essentiam rei, vel quod non intrat constitutionem rei, est separabile, sicut moveri et huiusmodi. [105] Sciendum est etiam quod in accidentibus alio modo sumitur genus, differentia et species quam in substantiis. Quia enim in substantiis ex forma substantiali et materia efficitur per se unum, una quadam natura ex earum coniunctione resultante, quae proprie in praedicamento substantiae collocatur, ideo in substantiis nomina concreta quae compositum significant, proprie in genere esse dicuntur, sicut species vel genera, ut homo vel animal. Non autem forma vel materia est hoc modo in praedicamento nisi per reductionem, sicut principia in genere esse dicuntur. [106] Sed ex accidente et subiecto non fit unum per se; unde non resultat ex eorum coniunctione aliqua natura cui intentio generis vel speciei possit attribui. Unde nomina accidentalia concretive dicta non ponuntur in praedicamento sicut species vel genera, ut album vel musicum, nisi per reductionem; sed solum secundum quod in abstracto significantur, ut albedo et musica. [107] Et quia accidentia non componuntur ex materia et forma, ideo non potest in eis sumi genus a materia, et differentia a forma, sicut in substantiis compositis, sed oportet ut genus primum sumatur ex ipso modo essendi, secundum quod ens diversimode secundum prius et posterius [103] Seevastu vormiga kaasaskäivad aktsidentsid on soo või liigi endaomased omadused. Seepärast leidub neid kõiges, mis võtab osa soo või liigi loomusest, nt inimese puhul käib vormiga kaasas naeruvõime, kuna naeruväärset saab haarata üksnes inimhing. [104] Samuti tuleb teada, et olemuslikud printsiibid põhjustavad aktsidentse vahel täielikult aktuaalsetena – nagu tule kuumus on alati aktuaalselt kuum –, vahel aga üksnes sobivatena. Aktsidentside täideviimine lähtub aga välisest toimijast, nagu väline särav keha viib täide õhu läbipaistvuse. Sellistel juhtudel on sobivus lahutamatu, täideviimine aga lahutatav aktsidents, sest täideviimine – nt liigutatavus ja seesugune – lisandub printsiibist, mis on väljaspool asja olemust või mis ei ole asja jaoks konstitutiivne. [105] Tuleb teada ka seda, et aktsidentsides ja substantsides saadakse sugu, liik ja liigierisus vormist erineval ja viisil. Substantsides iseenesest saadakse nende substantsiaalsest mateeriast üks, ühendamisest tuleneb üks loomus, mis seatakse substantsi kategooriasse endaomasel viisil. Sel põhjusel kuuluvad konkreetsed sõnad, mis tähistavad kokkuseatut – nt inimene või loom – kategooriasse endaomasel viisi, nagu sugu või liik. Vorm ja mateeria kuuluvad sel viisil kategooriasse üksnes reduktiivselt, nagu printsiibid öeldakse kuuluvat kategooriasse. [106] Kuid aktsidentsist ja substantsist ei saa iseenesest üks ning nende ühendamisest ei tulene olemus, millele saaks omistada soolise või liigilise seose. Seepärast seatakse konkreetsete sõnadega väljendatud aktsidentsid – nt valge ja musikaalne – kategooriasse üksnes reduktiivselt, soo ja liigi viisil seatakse nad üksnes siis kategooriasse, kui neid tähistatakse abstraktselt, nt valgesus ja musikaalsus. [107] Kuna aktsidentsid ei ole kokkuseatud mateeriast ja vormist, ei saada aktsidentsides – nagu kokkuseatud substantsides – sugu mateeriast ja liigierisust vormist. Aktsidentside esmane sugu tuleb saada nende olemisviisist, mille kohaselt olevat öeldakse erineval viisil – vastavalt 26 dicitur de decem generibus praedicamentorum, sicut dicitur quantitas ex eo quod est mensura substantiae, et qualitas secundum quod est dispositio substantiae, et sic de aliis, secundum Philosophum in IX Metaphysicae . [108] Differentiae vero in eis sumuntur ex diversitate principiorum ex quibus causantur. Et quia propriae passiones ex propriis principiis subiecti causantur, ideo subiectum ponitur in definitione eorum loco differentiae, si in abstracto definiuntur, secundum quod sunt proprie in genere: sicut dicitur quod simitas est curvitas nasi. [109] Sed e converso esset, si eorum definitio sumeretur secundum quod concretive dicuntur. Sic enim subiectum in eorum definitione poneretur sicut genus; quia tunc definirentur per modum substantiarum compositarum, in quibus ratio generis sumitur a materia, sicut dicimus quod simum est nasus curvus. [110] Similiter etiam est, si unum accidens alterius accidentis principium sit, sicut principium relationis est actio et passio et quantitas; et ideo secundum haec dividit Philosophus relationem in V Metaphysicae . [111] Sed quia propria principia accidentium non semper sunt manifesta, ideo quandoque sumimus differentias accidentium ex eorum effectibus, sicut congregativum et disgregativum dicuntur differentiae coloris, quae causantur ex abundantia vel paucitate lucis ex quo diversae species coloris causantur. [112] Sic ergo patet quomodo essentia est in substantiis et accidentibus, et quomodo in substantiis compositis et simplicibus, et qualiter in his omnibus intentiones universales logicae inveniuntur; excepto primo quod est in fine simplicitatis, cui non convenit ratio generis aut speciei et per consequens nec definitio propter suam simplicitatem: in quo sit finis et consumatio huius sermonis. Amen. 43 42 eelnevale ja järgnevale – kümne kategooria kohta, nagu aktsidentsi nimetatakse kvantiteediks sellest lähtuvalt, et see on substantsi mõõt ning kvaliteediks sellest lähtuvalt, et see on substantsi dispositsioon ja nii ka teiste puhul, nagu ütleb Filosoof “Metafüüsika” IX raamatus. [108] Aktsidentside liigierisused saadakse aga neid põhjustavate printsiipide erinevusest. Subjekti endaomaste omaduste põhjuseks on subjekti endaomased printsiibid. Seepärast seatakse subjekt aktsidentside definitsioonis liigierisuse kohale, kui aktsidentse defineeritakse abstaktselt ja nii kuuluvad aktsidentsid kategooriasse endaomaselt; nagu öeldakse, et nöbininasus on nina nõgusus. [109] See on vastupidi, kui aktsidentside definitsioon saadakse konkreetsete sõnade põhjal. Sel viisil seatakse subjekt aktsidentside definitsioonis soo kohale, kuna aktsidentse defineeritakse nagu kokkuseatud substantse, milles soo mõiste saadakse mateeriast; nagu me ütleme, et nöbinina on nõgus nina. [110] Samamoodi on see ka siis, kui üks aktsidents on teise aktsidentsi printsiip, nagu tegevus, tehtavus ja kvantiteet on suhte printsiibid. Neile vastavalt jagab suhet ka Filosoof “Metafüüsika” V raamatus. [111] Kuna aktsidentside endaomased printsiibid ei ole alati ilmsed, saame me aktsidentside liigierisused mõnikord nende toimetest. Nt värvuse liigierisusteks nimetatakse tumedat ja heledat, nende põhjuseks on valguse rohkus või vähesus, mis põhjustab värvuse erinevaid liike. [112] Sel viisil on selge, kuis olemus on substantsides – nii kokkuseatutes kui ka lihtsates – ja aktsidentsides ning kuis nad on üldiste loogiliste seoste suhtes. Erandiks on esimene [põhjus], mis on lihtsuse piiril. Oma lihtsuse tõttu ei sobi talle soo või liigi mõiste ega ka definitsioon. Temas leidku see traktaat oma siht ja lõpp. Aamen. 27 1 2 A r i s t o t e l e s , De caelo, I 5, 271b8–13. A v i c e n n a , Metaphysica, I 5. 3 Tegusõnade inveniatur ja se habeat aluseks on selles tõlkes võetud essentia ja mitte ens et essentia, nagu enamikes tõlgetes. Selle poolt, et Thomas peab silmas olemust, räägivad järgnevad peatükid, vrdl [80] ja [38]. 4 A r i s t o t e l e s , Metaphysica, V 7, 1017a22–35. 5 Averroes, Metaph. V comm. 14. 6 Avicenna, Metaph. II c. 2 et I c. 6. 7 Boethius, De persona et duabus naturis c. 1. 8 Aristoteles, Metaph. V 4 (1015a11–13). 9 Sellist ütlust pole Boethiuse teostest leitud. B o e t h i u s , De duabus naturis, cap. 3. 11 A v i c e n n a , Metaphysica, V 5. 12 A v e r r o e s , Metaphysica, VII, comm. 27. 13 Averroes, Metaph. VII comm. 20. 14 Avicenna, Metaph. V c. 6. 15 Aristoteles, Metaph. III 3 (998b24) et Topica IV 2 (122b20). 16 Averroes, Metaph. XI (=XII) comm. 14. 17 Avicenna, Metaph. V c. 5. 18 Met. V, comm. 6. 19 Averroes, De anima I comm. 8. 20 Avicenna, Metaph. V c. 2. 21 Averroes, De anima III comm. 5. 22 De causis, propos. 9 comm. 23 Avicenna, Metaph. V c. 5. 24 Avicenna, Metaph. V c. 2 et IX c. 4. 25 Averroes, De anima III comm. 14. 26 Boethius, De hebdomadibus 27 Averroes, De anima III comm. 5. 28 Averroes, De anima III comm. 5. 29 Aristoteles, De anima III 4 (430a1). 30 Liber de causis, prop. 9. 31 Aristoteles, Metaph. V 16 (1021b30–33) et Averroes, Metaph. V, comm. 31. 32 Liber de causis, prop. 16 comm. 33 Avicenna, De anima V c. 3. 34 Avicenna, De anima I c. 1. 35 Avicenna, Metaph. V c. 6. 36 Avicenna, De anima I c. 1. 37 Aristoteles, Historia animalium VIII 1 (558b4–6). 38 Aristoteles, De partibus animalium I 2 (642b5–7). 39 Aristoteles, Metaph. II 2 (993b24). 40 Aristoteles, De anima III 4 (429a18–b5). 41 Aristoteles, Metaph. X 11 (1058b21–23). 42 Aristoteles, Metaph. IX 1 (1045b27–32). 43 Aristoteles, Metaph. V 15 (1020b27sqq). 10 28